Tere tulemast kõikide hetkede keskpaika
Mulle turgatab midagi meelde. Mulle turgatab meelde, et olen mina. Laiali valgunud vedelik, millena ma oma voodi ümber ja voodi sees olesklesin, hakkab taas kuju võtma. Ta koguneb klompideks madratsi sees, koguneb jõgedeks voodi ümbruses. Nood voolavad põrandalt minu vettinud asemele, voolavad hõljuvatesse kapillaaridesse, voolavad tagasi minu nähtamatusse anumasse. Madratsist, millele õhtul pikali heitsin, on praeguseks heteks saanud mulksuv soo, mille mülgastest eritub minu ärkavat essentsi. Soo kohal on tihke udu, mis minutite haaval tasapisi taheneb. Mu sooned joonistuvad reaalsusesse tugevalt välja, juurduvad veresoonestikuna maailmaruumi, hargnevad närvisüsteemina eetrisse. Udust kogunevad luud, koguneb liha, koguneb nahk. Detailid ilmuvad märkamatutest sekunditest mu vastsele kehale. Kõige värskemad detailid, pärit aga igavikust -- näiteks nagu värvid ja vaod mu silmades, või jooned mu nahal, või mu näole põlistunud ilme.
Teen oma silmad lahti. Aknast paistab sisse hommikupäike. Tolm keerleb valgusvihus mu silmade ees ja ma tõusen istukile. Tunnen koduselt kummastavat tunnet. Salajane õhtu pesitseb kusagil mu toas. Kusagil kas sahtlis või lae all või aknalaual, kedrates kuuldamatult oma salajast sagedust. Kes sageduse üles leiab, pidavat hüppama sama päeva õhtusse selles toas. Õhtusse, mil siin peidab end salajane hommik. Olen seda tundnud enne magamaminekut. Olen tundnud koduselt kummastavat kohalolu, ning teadnud, et õige sageduse leidmisel leiaksin ma end möödunud hommikust.
Seega, salajane õhtu on portaal. Ta luurab mind nurkade tagant ning peidab end otse mu silmade ees. Ning mõnikord võib kuulda, kuidas kusagilt praost poeb läbi mõni mõte või impulss või haugatus ning vihjab mulle vargsi, mida õhtu mulle tuua võib. Mügarik mingit orgaanilist massi nagu ma olen, liigun ma järgmisesse ruumi ja sealt edasi järgmisesse. Sukeldun tegevustesse, haarates hoobadest, mida iga järgnev hetk mulle pakub ning ronin aegamisi edasi uutesse hetkedesse; kuklas aga varuks see võimalus, et ajas on võimalik rännata, mistõttu hindan eriliselt kõrgelt oma liigutuste suunda ning tunnen, kuidas aeg voolab minust läbi. Aeg-ajalt tunnen ka seda, et viibin mingis hetkes juba lõpmandat korda, ning olen unustanud, mida tähendab mäletada.
Aeg-ajalt ma kaon. Saadan mööda tunde nõnda nagu poleks mind olemas. Aeg-ajalt ma ilmun. Peegelusena kõigest, mis mind ümbritseb. Peegeldusena sinust, justnagu hallutsinatsioon su enda päevastest unenägudest.
Õhtuti kaalun alati võimalust, kas hüpata tagasi hommikusse, kas vaevuda otsima seda salajast sagedust. Aga nii kummaline kui see ka ei tundu, on mu eelistuseks alati jäänud unustada kõik ning liikuda edasi.
Teen oma silmad lahti. Aknast paistab sisse hommikupäike. Tolm keerleb valgusvihus mu silmade ees ja ma tõusen istukile. Tunnen koduselt kummastavat tunnet. Salajane õhtu pesitseb kusagil mu toas. Kusagil kas sahtlis või lae all või aknalaual, kedrates kuuldamatult oma salajast sagedust. Kes sageduse üles leiab, pidavat hüppama sama päeva õhtusse selles toas. Õhtusse, mil siin peidab end salajane hommik. Olen seda tundnud enne magamaminekut. Olen tundnud koduselt kummastavat kohalolu, ning teadnud, et õige sageduse leidmisel leiaksin ma end möödunud hommikust.
Seega, salajane õhtu on portaal. Ta luurab mind nurkade tagant ning peidab end otse mu silmade ees. Ning mõnikord võib kuulda, kuidas kusagilt praost poeb läbi mõni mõte või impulss või haugatus ning vihjab mulle vargsi, mida õhtu mulle tuua võib. Mügarik mingit orgaanilist massi nagu ma olen, liigun ma järgmisesse ruumi ja sealt edasi järgmisesse. Sukeldun tegevustesse, haarates hoobadest, mida iga järgnev hetk mulle pakub ning ronin aegamisi edasi uutesse hetkedesse; kuklas aga varuks see võimalus, et ajas on võimalik rännata, mistõttu hindan eriliselt kõrgelt oma liigutuste suunda ning tunnen, kuidas aeg voolab minust läbi. Aeg-ajalt tunnen ka seda, et viibin mingis hetkes juba lõpmandat korda, ning olen unustanud, mida tähendab mäletada.
Aeg-ajalt ma kaon. Saadan mööda tunde nõnda nagu poleks mind olemas. Aeg-ajalt ma ilmun. Peegelusena kõigest, mis mind ümbritseb. Peegeldusena sinust, justnagu hallutsinatsioon su enda päevastest unenägudest.
Õhtuti kaalun alati võimalust, kas hüpata tagasi hommikusse, kas vaevuda otsima seda salajast sagedust. Aga nii kummaline kui see ka ei tundu, on mu eelistuseks alati jäänud unustada kõik ning liikuda edasi.
Kommentaarid