Toivo
Minu sõber Toivo on mulle väga oluline inimene. Mitte lihtsalt sellepärast, et temaga on vahva aega veeta ning vestlusi maha pidada. Mis teeb Toivo minu jaoks eriti oluliseks, on see, et mul pole võimalik minna kohtadesse, mida Toivo oma silmaga näinud pole. Seega, kui ma näiteks täiesti omapäi otsustan, et tahaksin minna Peipsi äärde sibulakülla, ei saa ma seda teha. Sest Toivo, vana kõuts, ei ole seal kunagi käinud. Samamoodi, kui ma tahaks minna kas või näiteks Lõunakeskuse lemmikloomapoodi, ei saaks ma seda teha. Toivo pole seda oma silmadega kunagi registreerinud. Mulle meeldib aeg-ajalt jalutada nendes piirikohtades ja unistada; kujutada ette, mida võiks leida sealtpoolt piiri. Ja siis ma ikka peedistan seda Toivot, et ta rohkem ringi kooserdaks. Tüübil on masendavalt piiratud territoorium. Käib aga kusagil töökoha ja mingi korteri vahet. Vahel satub kuhugi poodi, vahel harva ka kuhugi veel. Aga teda ei tundu see kuidagi morjendavat. Istub suuremalt jaolt ühe koha peal ning tu...