Toivo
Minu sõber Toivo on mulle väga oluline inimene. Mitte lihtsalt sellepärast, et temaga on vahva aega veeta ning vestlusi maha pidada. Mis teeb Toivo minu jaoks eriti oluliseks, on see, et mul pole võimalik minna kohtadesse, mida Toivo oma silmaga näinud pole. Seega, kui ma näiteks täiesti omapäi otsustan, et tahaksin minna Peipsi äärde sibulakülla, ei saa ma seda teha. Sest Toivo, vana kõuts, ei ole seal kunagi käinud. Samamoodi, kui ma tahaks minna kas või näiteks Lõunakeskuse lemmikloomapoodi, ei saaks ma seda teha. Toivo pole seda oma silmadega kunagi registreerinud.
Mulle meeldib aeg-ajalt jalutada nendes piirikohtades ja unistada; kujutada ette, mida võiks leida sealtpoolt piiri. Ja siis ma ikka peedistan seda Toivot, et ta rohkem ringi kooserdaks. Tüübil on masendavalt piiratud territoorium. Käib aga kusagil töökoha ja mingi korteri vahet. Vahel satub kuhugi poodi, vahel harva ka kuhugi veel. Aga teda ei tundu see kuidagi morjendavat. Istub suuremalt jaolt ühe koha peal ning tunneb samas poolenisti, et rändab ilma peal ringi. Teine pool, võin veendunult öelda, aga tunneb, et nagu midagi, mingi sõnulseletamatu element, on elust puudu. Ja noh, kuna on sõnulseletamatu, siis nagu polekski seda olemas. Nii ma siis utsitan teda aeg-ajalt. "Mine sinna", "vaata tänna", "astu edasi, veel üks samm". Üritan temas äratada huvi, aga too tundub olevat koomas.
Ja siis ma mõtlen, et äkki Toivo ei olegi päris inimene... Äkki ta on lihtsalt kest? Äkki on minu ülesanne olla tema eest inimene? Ma tean, et kõigil on mingi teooria selle osas, mis on tema elust puudu. Samas, mina olen mõneti erandlik tegelane. Mul pole kedagi teist, kes mind kuuleks või näeks. Mul on ainult Toivo. Midagi peaks see ometi tähendama.
Nõnda tekkiski idee, kuidas veenda mu ainsat sõpra minema Peipsi äärde sibulakülla (ei ole ju kaugele minna tegelikult). Jalutan seinapidi katuseharjale teiselpool tänavat tema toa aknast. Mul on silt käes, ma leian endale sobiva koha ning jään kükakile ootama. Ootan, kuni Toivo läheb oma tuppa, siis tõstan sildi üles. Seal on kirjas "Lähme sibulakülla Peipsi äärde!" Et asi veenvam oleks, vaatan ma talle ainiti silma sisse. Tahan näha tema nägu, tahan näha elu alget tema silmades kui ta tõstab need ekraanilt ning näeb midagi, mis ongi päriselt huvitavam, kui ekraanil toimuv. Siis ma võtan teleka, kus käib Osooni saade eidekestest, kes kasvatavad sibulaid, ja näitan seda talle. Vot nii. Ühelt ekraanilt teise juurde. Ma viskan selle teleka talle aknasse (too ei lähe ju tegelikult katki), ja hüppan talle tuppa. Ütlen talle rahulikult sedasama, mis sildilgi kirjas: "Lähme. Sibulakülla. Peipsi äärde." Kui ma saaks teda sakutada, ma teeksin seda. Kui ma saaks talle kõrvakiilu anda, ma teeksin seda. Teeksin ükskõik mida, et ta kulmudki vahelduseks liiguksid. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte. Viimati on tüüp pähe võtnud idee, et mind ei ole olemas. Käib mingi psühholoogi juures, kes seda lolli juttu talle peale surub. Ja nüüd, selle asemel, et oma mugavustsoonist välja tulla, läheb mees hoopis voodisse pikali ja tõmbab omale teki ka peale. Ja mida ma teki alt kuulen? Nuuksumist. Püha müristus!
Pole päeva, mil ma ei muretseks Toivo pärast. Muserdav on näha inimese hääbumist, vaadata seda teesklust, millega ta ennastki vahepeal petta suudab. Keegi nagu ei seisagi tema eluvaimu eest. Lepivad tema pealmise kestaga ning hoiduvad inimlikkusest nagu katkust. Ainus keda tõeliselt kotib, olengi võib-olla mina. Aga mind on tal üha raskem uskuda ja üleüldse on inimlik huvi talle võõraks jäänud. Suhtub sellesse alati skeptiliselt. Võõrad asjad, nagu me juba teame, talle ei meeldi.
Jalutan neil Toivo maailma äärealadel ning tunnen härmatist levimas mu juustes. Tunnen selle levikut juustest edasigi, pealaele, laubale ja kuklale, silmadele ja kõrvadele, aina allapoole ta liigub... Mu sammud muutuvad raskemaks, hingamine muutub vaevalisemaks, nägemine jääb tuhmimaks. See on Toivo. See on tema üritus terveks saada. Kui ma saaks vangutada oma pead, ma teeksin seda. Aga ma ei saa enam midagi teha.
See oli tema enda valik.
Mulle meeldib aeg-ajalt jalutada nendes piirikohtades ja unistada; kujutada ette, mida võiks leida sealtpoolt piiri. Ja siis ma ikka peedistan seda Toivot, et ta rohkem ringi kooserdaks. Tüübil on masendavalt piiratud territoorium. Käib aga kusagil töökoha ja mingi korteri vahet. Vahel satub kuhugi poodi, vahel harva ka kuhugi veel. Aga teda ei tundu see kuidagi morjendavat. Istub suuremalt jaolt ühe koha peal ning tunneb samas poolenisti, et rändab ilma peal ringi. Teine pool, võin veendunult öelda, aga tunneb, et nagu midagi, mingi sõnulseletamatu element, on elust puudu. Ja noh, kuna on sõnulseletamatu, siis nagu polekski seda olemas. Nii ma siis utsitan teda aeg-ajalt. "Mine sinna", "vaata tänna", "astu edasi, veel üks samm". Üritan temas äratada huvi, aga too tundub olevat koomas.
Ja siis ma mõtlen, et äkki Toivo ei olegi päris inimene... Äkki ta on lihtsalt kest? Äkki on minu ülesanne olla tema eest inimene? Ma tean, et kõigil on mingi teooria selle osas, mis on tema elust puudu. Samas, mina olen mõneti erandlik tegelane. Mul pole kedagi teist, kes mind kuuleks või näeks. Mul on ainult Toivo. Midagi peaks see ometi tähendama.
Nõnda tekkiski idee, kuidas veenda mu ainsat sõpra minema Peipsi äärde sibulakülla (ei ole ju kaugele minna tegelikult). Jalutan seinapidi katuseharjale teiselpool tänavat tema toa aknast. Mul on silt käes, ma leian endale sobiva koha ning jään kükakile ootama. Ootan, kuni Toivo läheb oma tuppa, siis tõstan sildi üles. Seal on kirjas "Lähme sibulakülla Peipsi äärde!" Et asi veenvam oleks, vaatan ma talle ainiti silma sisse. Tahan näha tema nägu, tahan näha elu alget tema silmades kui ta tõstab need ekraanilt ning näeb midagi, mis ongi päriselt huvitavam, kui ekraanil toimuv. Siis ma võtan teleka, kus käib Osooni saade eidekestest, kes kasvatavad sibulaid, ja näitan seda talle. Vot nii. Ühelt ekraanilt teise juurde. Ma viskan selle teleka talle aknasse (too ei lähe ju tegelikult katki), ja hüppan talle tuppa. Ütlen talle rahulikult sedasama, mis sildilgi kirjas: "Lähme. Sibulakülla. Peipsi äärde." Kui ma saaks teda sakutada, ma teeksin seda. Kui ma saaks talle kõrvakiilu anda, ma teeksin seda. Teeksin ükskõik mida, et ta kulmudki vahelduseks liiguksid. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte. Viimati on tüüp pähe võtnud idee, et mind ei ole olemas. Käib mingi psühholoogi juures, kes seda lolli juttu talle peale surub. Ja nüüd, selle asemel, et oma mugavustsoonist välja tulla, läheb mees hoopis voodisse pikali ja tõmbab omale teki ka peale. Ja mida ma teki alt kuulen? Nuuksumist. Püha müristus!
Pole päeva, mil ma ei muretseks Toivo pärast. Muserdav on näha inimese hääbumist, vaadata seda teesklust, millega ta ennastki vahepeal petta suudab. Keegi nagu ei seisagi tema eluvaimu eest. Lepivad tema pealmise kestaga ning hoiduvad inimlikkusest nagu katkust. Ainus keda tõeliselt kotib, olengi võib-olla mina. Aga mind on tal üha raskem uskuda ja üleüldse on inimlik huvi talle võõraks jäänud. Suhtub sellesse alati skeptiliselt. Võõrad asjad, nagu me juba teame, talle ei meeldi.
Jalutan neil Toivo maailma äärealadel ning tunnen härmatist levimas mu juustes. Tunnen selle levikut juustest edasigi, pealaele, laubale ja kuklale, silmadele ja kõrvadele, aina allapoole ta liigub... Mu sammud muutuvad raskemaks, hingamine muutub vaevalisemaks, nägemine jääb tuhmimaks. See on Toivo. See on tema üritus terveks saada. Kui ma saaks vangutada oma pead, ma teeksin seda. Aga ma ei saa enam midagi teha.
See oli tema enda valik.
Kommentaarid