tekstivabrik

Harjumuste satikad sibavad toas. Vaata! üks just jooksis üle põranda. Nad tegutsevad siis kui neid keegi ei vaata; vahel eks mõni end näitab. Öösiti kui inimene toas magab, tulevad nad välja ja katavad ta keha. Nad katavad ka kõik muu, pannes toa õrnalt kihisema. Samas, keegi pole kunagi päriselt leidnud ühtegi harjumuse satikat; oskavad ennast peita nii hästi. Sealt kust otsida, seal neid pole. Kaovad kuhugi maailmavoltide vahele.

Mulle vaatas vaimusilmas vastu mingi nägu. Vilksamisi nägin seda mõned päevad tagasi, nägin seda oma laugude taga ühe silmapilgu hetkel. Mäletan seda teravalt, kuigi ta kestis vaid hetke. Mingi mask, nõndamoodi kaunistatud nagu elaks selles mets, vaatas mulle otsa, silmaaukudes pimedus, ning käivitas minus nähtavasti ka mingi uutlaadi teadvuse. Sest kuigi ma pole seda maski enam näinud, tunnen ma mingit kohalolu, mis ehitab endaga kujutlusi ning täiendab neid alatasa. Pärast toda hetke kui ma nägin seda nägu, tekkis mul aimdus, et see nägu on mind vaadanud juba ammusest ajast saadik. Sellest aimdusest sai tunne ning sellest tundest sai veendumus. Kuid olgu veendumus või mitte, ei saa ma ikkagi päriselt aru, mida see kõik peaks tähendama. Tõsi küll, mind eriti isegi ei huvita, mida see "tähendab". Ja kui päris aus olla, siis mulle tundub, et mida vähem ma selle peale mõtlen, seda sujuvamalt mul elamine välja tuleb. Pärast neid paari päeva kapseldunud olekut, mõeldes sellele...