Mask
Mulle vaatas vaimusilmas vastu mingi nägu. Vilksamisi nägin seda mõned päevad tagasi, nägin seda oma laugude taga ühe silmapilgu hetkel. Mäletan seda teravalt, kuigi ta kestis vaid hetke. Mingi mask, nõndamoodi kaunistatud nagu elaks selles mets, vaatas mulle otsa, silmaaukudes pimedus, ning käivitas minus nähtavasti ka mingi uutlaadi teadvuse. Sest kuigi ma pole seda maski enam näinud, tunnen ma mingit kohalolu, mis ehitab endaga kujutlusi ning täiendab neid alatasa.
Pärast toda hetke kui ma nägin seda nägu, tekkis mul aimdus, et see nägu on mind vaadanud juba ammusest ajast saadik. Sellest aimdusest sai tunne ning sellest tundest sai veendumus. Kuid olgu veendumus või mitte, ei saa ma ikkagi päriselt aru, mida see kõik peaks tähendama. Tõsi küll, mind eriti isegi ei huvita, mida see "tähendab". Ja kui päris aus olla, siis mulle tundub, et mida vähem ma selle peale mõtlen, seda sujuvamalt mul elamine välja tuleb. Pärast neid paari päeva kapseldunud olekut, mõeldes sellele maskile ning lastes tal juurduda mu vaimuilma, on see asi, misiganes ta on, teinud mulle selgeks, et mul tuleks vaadata mujale.
Nüüd ma siis vaatangi mujale. Vaatan inimesi, vaatan maju, vaatan autosid. Osad sõidavad tööle, osad lähevad poodi, ja osad lähevad jalgrattaga vanematele külla. Mingid puud kasvavad tee ääres, inimesed lähevad neist mööda, ühe otsa ronib kass, mõne teise otsas kraaksub vares. Eemal on staadion, kus joostakse ringi, hüpatakse ja võimeldakse ja hingeldatakse, maa peal on mingi kumm, tolle peal mingid väikesed-väikesed kivid. Üleval on valged tupsud sinise tausta peal, horisondi läheduses mingi helendav kera, mida kaua ei kannata vaadata ja kõigi nende asjade vahel on seosed. Neid aga tavaliselt näe. Seosete niidistik avaldub üksnes siis, kui selleks tekib vajadus. Ja vajadus saab tekkida ainult siis, kui on liikumine... Ilmselt sellepärast pidingi mujale vaatama.
Aga nüüd, kui tekib kord aimdus, eks ole -- ükskõik mis aimdus -- siis on kolm varianti, mis edasi juhtub. Ta kas hääbub, jääb aimduseks, või kasvab veendumuseks. Ja praegu mul on tunne... aimdus, mis on veendumuseks kasvamas, kuid hetkel veel hüpoteesi staatuses. Kui mu laugudetaguses maailmas oleks peegel...
siis peaks selle ilmselt hävitama.
Pärast toda hetke kui ma nägin seda nägu, tekkis mul aimdus, et see nägu on mind vaadanud juba ammusest ajast saadik. Sellest aimdusest sai tunne ning sellest tundest sai veendumus. Kuid olgu veendumus või mitte, ei saa ma ikkagi päriselt aru, mida see kõik peaks tähendama. Tõsi küll, mind eriti isegi ei huvita, mida see "tähendab". Ja kui päris aus olla, siis mulle tundub, et mida vähem ma selle peale mõtlen, seda sujuvamalt mul elamine välja tuleb. Pärast neid paari päeva kapseldunud olekut, mõeldes sellele maskile ning lastes tal juurduda mu vaimuilma, on see asi, misiganes ta on, teinud mulle selgeks, et mul tuleks vaadata mujale.
Nüüd ma siis vaatangi mujale. Vaatan inimesi, vaatan maju, vaatan autosid. Osad sõidavad tööle, osad lähevad poodi, ja osad lähevad jalgrattaga vanematele külla. Mingid puud kasvavad tee ääres, inimesed lähevad neist mööda, ühe otsa ronib kass, mõne teise otsas kraaksub vares. Eemal on staadion, kus joostakse ringi, hüpatakse ja võimeldakse ja hingeldatakse, maa peal on mingi kumm, tolle peal mingid väikesed-väikesed kivid. Üleval on valged tupsud sinise tausta peal, horisondi läheduses mingi helendav kera, mida kaua ei kannata vaadata ja kõigi nende asjade vahel on seosed. Neid aga tavaliselt näe. Seosete niidistik avaldub üksnes siis, kui selleks tekib vajadus. Ja vajadus saab tekkida ainult siis, kui on liikumine... Ilmselt sellepärast pidingi mujale vaatama.
Aga nüüd, kui tekib kord aimdus, eks ole -- ükskõik mis aimdus -- siis on kolm varianti, mis edasi juhtub. Ta kas hääbub, jääb aimduseks, või kasvab veendumuseks. Ja praegu mul on tunne... aimdus, mis on veendumuseks kasvamas, kuid hetkel veel hüpoteesi staatuses. Kui mu laugudetaguses maailmas oleks peegel...
siis peaks selle ilmselt hävitama.
Kommentaarid