Keeran pead vasakule, näen otse silmade kõrgusel raamatut "Vägi". Jään seda vaatama.
- Oh, nii lahe raamatu nimi, nagu täiega töötab nagu.
- Jaa, minuarust ka nagu, jumalast nagu otse, või noh...
- Minee pekki, mõtle mis seal sees veel on!
- Jaa, see on nagu mingi täiega paks ju.
- Raudselt mingi ülitark jutt lihtsalt.
- Nagu mingi täiega nagu.
Korraga pudeneb saal häältest tühjaks. Ka saal ise pudeneb kokku. Asemele tuleb vaikuse kõmin.
Pärast igavikku hakkab pimedus tuhmuma. Tekivad aimdused, kasvavad jäsemed. Ilmnevad lüngad, mis tasakesti täituvad. Lünki tuleb aina juurde, täitematerjali samamoodi. Märkamatul aja möödumisel on pimedus eri nurkadesse peitu pugenud.
Koostisosad, nopitud käigu pealt, jumalikult sobilikud, moodustavad omavahel üha kasvava konglomeratsiooni, nõiduslikult mõjuka, alkeemiliselt täpse. Nõnda-nagu-ta-on, isetekkeline, ennastõigustav kogum osutub maatriksiks erinevate kanalite vahel. Kanalite, mille olemasolu on igimõistatuslik; nende kokkujooksmine veelgi enam. Punkt, keskmeks sellele maatriksile, on sedavõrd imelik ja võimatu, et ümberkaudne maailm, kividest pilvedeni, tulest jääni, vaakumist musta auguni, ei saa sellest mitte läbi minna. Taoline vaatepilt ei eristu siiski kuidagi ei plahvatuste ega muude muljetavaldavate nähtuste kaudu. Üksnes ülimalt aimduslik, õhkõrn vihje on püütav kinni selle punkti kesksusest.
Ma jalutan metsas, korjan marju. Korv on hakkamas täis saama, osad marjad pudenevad maha. Tagasiteel märkan, et korv on juba päris jõudsalt tühjenemas. Selja taga näen lendavat marje. Nad on metsa peale laiali hajumas, osad maa ligi sibelemas, osad kõrgemal sondeerimas. Olgu peale, lähen siiski edasi. Natukese aja pärast märkan, et korv on tühi. Vaatan selja taha, näen lendavaid marje, aga sealjuures märkan ka maa seest uusi asju välja kasvamas. Nad väga kahtlaselt meenutavad marjulisi. Paari tükki näen ma isegi minu poole, korv käes, jalutamas. Ja mõned marjad, ma vaatan, on isegi minust ettepoole jõudnud. Jalutan siis edasi, mets peaks varsti läbi saama. Aga selgub hoopis, et mets pole kuhugi lõppemas. Nüüd ma näen ka enda ees marjulisi. Ja puid ja põõsaid. Igale poole vaadatuna avaneb enam-vähem sama pilt. Hakkab juba hämaraks minema, aga mulle tundub, et see ei tohiks olla tõsi. Alles nagu oli ju hommik. Eks peab siis kiiremini minema, enne kui päris pimedaks läheb. Vaatan ka korraks üles – ümberringi, muide, on kõik üpris vaikne, umbes nagu metsa puhul võiks eeldada... vaatan üles, ja näen, et marjad on märkamatult vallutanud ka metsaladviku. Sellest ka ilmselt pimedus, mis nüüdseks on juba täielikuks muutunud.
Ei mäleta, et taolist pimedust kunagi oleks kogenud. Midagi nii turvalist ei olegi ehk võimalik mäletada – pole ju, mida mäletada... mõtete, tajude puudumist. Ma ei tea, mis ajavahemik, kui üldse, mind praeguse tundeni viis, aga see tunne ütleb mulle, et miski nagu tõmbaks mind. Koheselt meenub, et on olemas gravitatsioon. Nüüd tunnen enda ümber olevat ka mingid nöörid. Ühtlasi taipan ka avada oma silmad. Ma näen mingit veekogu. Avastan ka seda, et kuulen sulpsatusi ja nende kaja. Selgub, et olin just mingis koopas. Mingid hiiglaslikud purikad saavad siin üksteisega tippepidi kokku. Nämm-nämm.
Köis tirib mind koopast välja, jõuan avausest läbi, eemaldun, hakkan nägema ümberkaudseid taimi, metsa, avaldub ka maastik, millest veelgi eemaldudes selgub, et üldine muster annab kokku teelehtede harevil rägastiku, mis kuuma vee sees huljub. Väljun veest, eemaldun tassisuust, kuni jõuan tagasi silma sisse. Peidetud sügavik.
- Oh, nii lahe raamatu nimi, nagu täiega töötab nagu.
- Jaa, minuarust ka nagu, jumalast nagu otse, või noh...
- Minee pekki, mõtle mis seal sees veel on!
- Jaa, see on nagu mingi täiega paks ju.
- Raudselt mingi ülitark jutt lihtsalt.
- Nagu mingi täiega nagu.
Korraga pudeneb saal häältest tühjaks. Ka saal ise pudeneb kokku. Asemele tuleb vaikuse kõmin.
Pärast igavikku hakkab pimedus tuhmuma. Tekivad aimdused, kasvavad jäsemed. Ilmnevad lüngad, mis tasakesti täituvad. Lünki tuleb aina juurde, täitematerjali samamoodi. Märkamatul aja möödumisel on pimedus eri nurkadesse peitu pugenud.
Koostisosad, nopitud käigu pealt, jumalikult sobilikud, moodustavad omavahel üha kasvava konglomeratsiooni, nõiduslikult mõjuka, alkeemiliselt täpse. Nõnda-nagu-ta-on, isetekkeline, ennastõigustav kogum osutub maatriksiks erinevate kanalite vahel. Kanalite, mille olemasolu on igimõistatuslik; nende kokkujooksmine veelgi enam. Punkt, keskmeks sellele maatriksile, on sedavõrd imelik ja võimatu, et ümberkaudne maailm, kividest pilvedeni, tulest jääni, vaakumist musta auguni, ei saa sellest mitte läbi minna. Taoline vaatepilt ei eristu siiski kuidagi ei plahvatuste ega muude muljetavaldavate nähtuste kaudu. Üksnes ülimalt aimduslik, õhkõrn vihje on püütav kinni selle punkti kesksusest.
Ma jalutan metsas, korjan marju. Korv on hakkamas täis saama, osad marjad pudenevad maha. Tagasiteel märkan, et korv on juba päris jõudsalt tühjenemas. Selja taga näen lendavat marje. Nad on metsa peale laiali hajumas, osad maa ligi sibelemas, osad kõrgemal sondeerimas. Olgu peale, lähen siiski edasi. Natukese aja pärast märkan, et korv on tühi. Vaatan selja taha, näen lendavaid marje, aga sealjuures märkan ka maa seest uusi asju välja kasvamas. Nad väga kahtlaselt meenutavad marjulisi. Paari tükki näen ma isegi minu poole, korv käes, jalutamas. Ja mõned marjad, ma vaatan, on isegi minust ettepoole jõudnud. Jalutan siis edasi, mets peaks varsti läbi saama. Aga selgub hoopis, et mets pole kuhugi lõppemas. Nüüd ma näen ka enda ees marjulisi. Ja puid ja põõsaid. Igale poole vaadatuna avaneb enam-vähem sama pilt. Hakkab juba hämaraks minema, aga mulle tundub, et see ei tohiks olla tõsi. Alles nagu oli ju hommik. Eks peab siis kiiremini minema, enne kui päris pimedaks läheb. Vaatan ka korraks üles – ümberringi, muide, on kõik üpris vaikne, umbes nagu metsa puhul võiks eeldada... vaatan üles, ja näen, et marjad on märkamatult vallutanud ka metsaladviku. Sellest ka ilmselt pimedus, mis nüüdseks on juba täielikuks muutunud.
Ei mäleta, et taolist pimedust kunagi oleks kogenud. Midagi nii turvalist ei olegi ehk võimalik mäletada – pole ju, mida mäletada... mõtete, tajude puudumist. Ma ei tea, mis ajavahemik, kui üldse, mind praeguse tundeni viis, aga see tunne ütleb mulle, et miski nagu tõmbaks mind. Koheselt meenub, et on olemas gravitatsioon. Nüüd tunnen enda ümber olevat ka mingid nöörid. Ühtlasi taipan ka avada oma silmad. Ma näen mingit veekogu. Avastan ka seda, et kuulen sulpsatusi ja nende kaja. Selgub, et olin just mingis koopas. Mingid hiiglaslikud purikad saavad siin üksteisega tippepidi kokku. Nämm-nämm.
Köis tirib mind koopast välja, jõuan avausest läbi, eemaldun, hakkan nägema ümberkaudseid taimi, metsa, avaldub ka maastik, millest veelgi eemaldudes selgub, et üldine muster annab kokku teelehtede harevil rägastiku, mis kuuma vee sees huljub. Väljun veest, eemaldun tassisuust, kuni jõuan tagasi silma sisse. Peidetud sügavik.
Kommentaarid