Pole ammu kirjutanud peatumatut teksti. Ees on ärevused ja blokeeringud ja enese väljavabandamised, millest ma tahan üle saada.
Aga samas on päike ammu juba tõusnud, elu ammu juba alanud ja aega on iga päevaga vähemaks jäänud. Seega tuleb kirjutada seda, mis on südamel. Tueb põlistada tolmuma jäänud visiooni. Ruumid masinamäes korda seada, vanad mehhanismid uuele elule turgutada. Rooste tuleb ratastelt maha pühkida, et näha, kaugele tagasi minevikku ulatuvad meie juured, mis toidavad tänini fantaasiate allikat.
Ei tohi unustada eksperimenti, milles siiani osaleme: selle algmõtte nähtamatust ja samaaegset ilmselgust, mis me kontides aeglaselt tuksleb. Meie elud on nagu see tekst, vähese ajaga kirjutatud, vähese mõtlemisruumiga, paratamatult edasiminev, segadusttekitav ja imeline. Sõrmed ei tea, ei tea ka pea, mida järgmisena kirja panna... aga näib, justkui kuskil on see kõik juba ammu kirjas olnud. Ainus viis, kuidas teada saada, on lihtsalt kirjutada. Sest kirjutamine on nagu tolmukatte mahatõmbamine või harjaga tolmu maha pühkimine, muud eimidagi.
Varrastesse saabub elekter, tungib alateadvusesse ja raputab maad, unenägudes ja natuke ka ilmsi. See väljastpoolt tulev jõud on silmapilgutus su enda poolt sulle endale. Mälu ei tööta nii, nagu sa arvad seda töötavat. Pusletükid vedelevad kõikjal su ümber, kõik su mementod on juurdunud maailmasse. Maailm ise on iidne meeldetuletus, või vähemalt nõnda olid sa kunagi seda ette näinud. Rakendamata tööriistu on kõik kohad täis. Aga tööriistu mille tarbeks?
Unenäod võivad anda aimdust su ürgsest visioonist. Üheks vihjeks olgu öeldud, et aeg ei jookse ainult ühes suunas. Ka praegusest ajast lähtuvad signaalid aegade "alguse" poole, nii et kaob tähendus sõnadel "algus" ja "lõpp". Aga sa tead väga hästi, et loominguline hetk, see praegune hetk, mil mõtted, teod ja karpkalad su kõrvaaukudest välja roomavad, on võti sinu eksistentsi küsimusele.
Ärkamishetkele eelneb alati igastutepikkune uni. Ma ei tea küll, miks. Aga tundub, et olemasolu tajumise aeg on murdosade murdosa kõikide asjade olemasolu ajast. Ja kui see saabub, isegi siis -- on miskipärast enamus teadvelolust veedetud poolunes. Ning on olemas need üürikesed hetked, selgusehetked, kuhu koonduvad kõik vastused. Nondest hetkedest lähtuvalt tuleb liikuda edasi, põlistades nad unenägude koopaseintele.
Aga samas on päike ammu juba tõusnud, elu ammu juba alanud ja aega on iga päevaga vähemaks jäänud. Seega tuleb kirjutada seda, mis on südamel. Tueb põlistada tolmuma jäänud visiooni. Ruumid masinamäes korda seada, vanad mehhanismid uuele elule turgutada. Rooste tuleb ratastelt maha pühkida, et näha, kaugele tagasi minevikku ulatuvad meie juured, mis toidavad tänini fantaasiate allikat.
Ei tohi unustada eksperimenti, milles siiani osaleme: selle algmõtte nähtamatust ja samaaegset ilmselgust, mis me kontides aeglaselt tuksleb. Meie elud on nagu see tekst, vähese ajaga kirjutatud, vähese mõtlemisruumiga, paratamatult edasiminev, segadusttekitav ja imeline. Sõrmed ei tea, ei tea ka pea, mida järgmisena kirja panna... aga näib, justkui kuskil on see kõik juba ammu kirjas olnud. Ainus viis, kuidas teada saada, on lihtsalt kirjutada. Sest kirjutamine on nagu tolmukatte mahatõmbamine või harjaga tolmu maha pühkimine, muud eimidagi.
Varrastesse saabub elekter, tungib alateadvusesse ja raputab maad, unenägudes ja natuke ka ilmsi. See väljastpoolt tulev jõud on silmapilgutus su enda poolt sulle endale. Mälu ei tööta nii, nagu sa arvad seda töötavat. Pusletükid vedelevad kõikjal su ümber, kõik su mementod on juurdunud maailmasse. Maailm ise on iidne meeldetuletus, või vähemalt nõnda olid sa kunagi seda ette näinud. Rakendamata tööriistu on kõik kohad täis. Aga tööriistu mille tarbeks?
Unenäod võivad anda aimdust su ürgsest visioonist. Üheks vihjeks olgu öeldud, et aeg ei jookse ainult ühes suunas. Ka praegusest ajast lähtuvad signaalid aegade "alguse" poole, nii et kaob tähendus sõnadel "algus" ja "lõpp". Aga sa tead väga hästi, et loominguline hetk, see praegune hetk, mil mõtted, teod ja karpkalad su kõrvaaukudest välja roomavad, on võti sinu eksistentsi küsimusele.
Ärkamishetkele eelneb alati igastutepikkune uni. Ma ei tea küll, miks. Aga tundub, et olemasolu tajumise aeg on murdosade murdosa kõikide asjade olemasolu ajast. Ja kui see saabub, isegi siis -- on miskipärast enamus teadvelolust veedetud poolunes. Ning on olemas need üürikesed hetked, selgusehetked, kuhu koonduvad kõik vastused. Nondest hetkedest lähtuvalt tuleb liikuda edasi, põlistades nad unenägude koopaseintele.
Kommentaarid