Putukas ronib üle laua ja koltunud paberite. Bussid enam ei sõida ja akna taga pimedas on vihmast sein; nii üleval kui all on vist põhjatu sügavik; pimedus ja vihm on röövinud mõõtmed. Kuvar vaatab mõtlikult maali poole. Keegi pole seda maalinud. Koridoris siblib keegi ja teeb oma plekist häält. Võtmed vedelevad põrandal, putukad kõnnivad mööda. Põrandast tungib läbi mulda ja võililli, vaip, nurgist näritud, aeleb mügarike peal, samas kui voltide alt piilub võib-olla siil, võib-olla sokk-loom. Aga toas on ka voodi ja toimub seal teki all isegi mõtteprotsess, juured sirutuvad voodilt põrandale, on haaranud lauajalgadest, tunginud mulda ja seintessegi, aga teki all oleks justkui väike kuhi, vaevalt liikuv ent kahtlemata elus.
Pole siin meil muud midagi teha, kui vaadata unenägusid. Head aega keha, head aega reeglid. Tere tulemast ellu ilma eluta. Radarid hüüavad hääletult ja teljed jooksevad lõpmatusse. Midagi siin on, kuid suvaline ja siiski ikkagi nagu ütleks või tahaks või arvaks midagi, kritseldus aegade algusest, kosmiline pläust, tundetu, mänguline, läbinähtamatu ja radikaalne.
Konks su kurgus sikutab valemit
ja välja tuleb öö
Pole siin meil muud midagi teha, kui vaadata unenägusid. Head aega keha, head aega reeglid. Tere tulemast ellu ilma eluta. Radarid hüüavad hääletult ja teljed jooksevad lõpmatusse. Midagi siin on, kuid suvaline ja siiski ikkagi nagu ütleks või tahaks või arvaks midagi, kritseldus aegade algusest, kosmiline pläust, tundetu, mänguline, läbinähtamatu ja radikaalne.
Konks su kurgus sikutab valemit
ja välja tuleb öö
Kommentaarid