tere jälle!
Mul tekkis inspiratsioon midagi head ja huvitavat teha... Midagi ehk isegi mõttekat ja kasulikku. Hea mõte on kindlasti kirjutada oma blogi edasi... Hmm. Ma loodan, et seda ka loetakse vahetevahel (olgugi, et olen pikka aega siin vaikinud).
Kuid jah --> aktiivsus sünnitab aktiivsust. Ning seega mõtlesin ma hoida ennast teatud aeg mingis heas ja arendavas tegevuses, lootuses, et see viib mu mingisse voolu. Mäletan, et kui ma esseed kirjutasin, siis oli mul taga tõesti mingi jõud, mis mind sellele keskendas. Mõtted olid koondatud oma teemale, sellest aru saamisele ja selgeks tegemisele. Ühesõnaga, oli mingi asi, millega nägin vaeva. Magus pingutus, mis tegi meele rõõmsaks (ja ka erksaks loomulikult).
Kool on harva see koht, kus midagi erilist juhtub (vähemalt piisavat erilist, et seda blogis mainida) ja ega ka täna ilmselt ei olnud selles osas eriline päev. Jah... eks ole ilmselt nii, et ma olen selle va kooliga lihtsalt liiga harjunud, et sealtoimuvat millekski pidada. Kuigi... võib-olla ehk siiski mainiks ühe veidruse ära, mis mulle silma torkas. Nimelt oli koridorivahelistele ustele järsku ilmunud vedrud, mis neid pidevalt kinni tõmbaks. Uskumatu veidrus... Kooli direktsioonil hakkas ilmselt igav ja otsustas ühel heal päeval osta vedrud, millega nad vist esialgu midagi teha ei osanud. Nüüd aga olid need vedrud kuidagi siis äkki häirima hakanud ning nähtavasti üritati neile leida mingi rakendus, mis nende kunagisele ostmisele mõtte annaks. Keegi tuli geniaalse mõtte peale kasutada neid ustel, mille konstantne lahtiolek oli talle ilmselt aastaid juba närvidele käinud. Eriti igatseti kindlasti neid mõnusaid kõrvusilitavaid kõmakaid, millega nad iga teatud intervalli tagant kinni lendavad ja seda mesimagusat teadmist, et iga paugu järel on vastav uks pügala võrra lähemal väljavahetamisele. See toob mu omakorda mõttele, et äkki on neil varuks ka uksed, mis on kunagi igavusest tekkinud hullumishoos ostetud. Ja et nüüd on vaja leida rakendus mitte ainult vedrudele, vaid ka uutele ustele, mis eelmiste abil saaksid endale koha leida. Kuigi... ma ei tea... minu arust saaks need uksed ka lihtsalt kirvega raiudes katki teha ja kütteks tarvitada, nii oleks igal juhul kiiremini võimalik leida uutele ustele rakendus. Kuid vabandust, õige -- vedrudel peab ka ju mingi otstarve olema. Räägitakse, et koolil ei ole raha -- lagedest kukub krohvi, lambid ei põle, kraanid ei tööta... ning ümberringi valitseb üldine stagnatsioonitunne. Aga see on ju täiesti arusaadav ja mõistetav ja normaalne, kuna on vaja säilitada raha hädapärastele asjadele nagu vedrud ning uued uksed.
Appi.. miks ma sellest nii palju rääkisin? Ei tea.. küllap hakkab see kool lõpus tõeliselt pinda käima lihtsalt.
Nii. Nüüd hakkan oma sissekandega vaikselt otsi kokku tõmbama ning seejärel siirdun vaikselt magala poole. Enne ehk loen midagi. Keisri hullu? Sotsiaalset intelligentsust? Daodejingi? Eks näis. Viimane jääb ilmselt välja, kuna mu meel otsib midagi söögiks ja selleks ta ei kõlba, rohkem on ta tunnetamiseks ja lihtsalt olemiseks, rahulikuks, aeglaseks lugemiseks.
Selle kaootilise jutu lõpuks ütlen veel niipalju, et selle kirjutamine on andnud mulle vähemalt hea tunde. Ning kindlasti ka astme võrra aktiivsema, pealehakkajama meele. Ja kindlasti peaksin ma ka tänama Dianat tema inspireeriva olemasolu pärast.
Häh.. näib, et ma tahan veel kirjutada. Miski ütleb, et see mõte on siin blogis juba esinenud, kuid ma ei pea üleliigseks seda praegu korrata. Lihtsalt hämmastav, kui oluline on lävitav seltskond! See kujundab suures osas mõttelaadi ja ellusuhtumise. Jah.. ilmselge, eks ole. Aga igatahes -- kui oled mingil viisil demoraliseeritud, siis veeda natuke aega kellegi juures, kes hoogsalt millegagi tegeleb, ja sa võid tõenäoliselt avastada enda jaoks ammuununenud huvid ja teotahte. Tegelikult, kui hakata järele mõtlema, siis piisab juba süvenenud näo pildist, kui sellele mõnda aega keskenduda.
Kuid jah --> aktiivsus sünnitab aktiivsust. Ning seega mõtlesin ma hoida ennast teatud aeg mingis heas ja arendavas tegevuses, lootuses, et see viib mu mingisse voolu. Mäletan, et kui ma esseed kirjutasin, siis oli mul taga tõesti mingi jõud, mis mind sellele keskendas. Mõtted olid koondatud oma teemale, sellest aru saamisele ja selgeks tegemisele. Ühesõnaga, oli mingi asi, millega nägin vaeva. Magus pingutus, mis tegi meele rõõmsaks (ja ka erksaks loomulikult).
Kool on harva see koht, kus midagi erilist juhtub (vähemalt piisavat erilist, et seda blogis mainida) ja ega ka täna ilmselt ei olnud selles osas eriline päev. Jah... eks ole ilmselt nii, et ma olen selle va kooliga lihtsalt liiga harjunud, et sealtoimuvat millekski pidada. Kuigi... võib-olla ehk siiski mainiks ühe veidruse ära, mis mulle silma torkas. Nimelt oli koridorivahelistele ustele järsku ilmunud vedrud, mis neid pidevalt kinni tõmbaks. Uskumatu veidrus... Kooli direktsioonil hakkas ilmselt igav ja otsustas ühel heal päeval osta vedrud, millega nad vist esialgu midagi teha ei osanud. Nüüd aga olid need vedrud kuidagi siis äkki häirima hakanud ning nähtavasti üritati neile leida mingi rakendus, mis nende kunagisele ostmisele mõtte annaks. Keegi tuli geniaalse mõtte peale kasutada neid ustel, mille konstantne lahtiolek oli talle ilmselt aastaid juba närvidele käinud. Eriti igatseti kindlasti neid mõnusaid kõrvusilitavaid kõmakaid, millega nad iga teatud intervalli tagant kinni lendavad ja seda mesimagusat teadmist, et iga paugu järel on vastav uks pügala võrra lähemal väljavahetamisele. See toob mu omakorda mõttele, et äkki on neil varuks ka uksed, mis on kunagi igavusest tekkinud hullumishoos ostetud. Ja et nüüd on vaja leida rakendus mitte ainult vedrudele, vaid ka uutele ustele, mis eelmiste abil saaksid endale koha leida. Kuigi... ma ei tea... minu arust saaks need uksed ka lihtsalt kirvega raiudes katki teha ja kütteks tarvitada, nii oleks igal juhul kiiremini võimalik leida uutele ustele rakendus. Kuid vabandust, õige -- vedrudel peab ka ju mingi otstarve olema. Räägitakse, et koolil ei ole raha -- lagedest kukub krohvi, lambid ei põle, kraanid ei tööta... ning ümberringi valitseb üldine stagnatsioonitunne. Aga see on ju täiesti arusaadav ja mõistetav ja normaalne, kuna on vaja säilitada raha hädapärastele asjadele nagu vedrud ning uued uksed.
Appi.. miks ma sellest nii palju rääkisin? Ei tea.. küllap hakkab see kool lõpus tõeliselt pinda käima lihtsalt.
Nii. Nüüd hakkan oma sissekandega vaikselt otsi kokku tõmbama ning seejärel siirdun vaikselt magala poole. Enne ehk loen midagi. Keisri hullu? Sotsiaalset intelligentsust? Daodejingi? Eks näis. Viimane jääb ilmselt välja, kuna mu meel otsib midagi söögiks ja selleks ta ei kõlba, rohkem on ta tunnetamiseks ja lihtsalt olemiseks, rahulikuks, aeglaseks lugemiseks.
Selle kaootilise jutu lõpuks ütlen veel niipalju, et selle kirjutamine on andnud mulle vähemalt hea tunde. Ning kindlasti ka astme võrra aktiivsema, pealehakkajama meele. Ja kindlasti peaksin ma ka tänama Dianat tema inspireeriva olemasolu pärast.
Häh.. näib, et ma tahan veel kirjutada. Miski ütleb, et see mõte on siin blogis juba esinenud, kuid ma ei pea üleliigseks seda praegu korrata. Lihtsalt hämmastav, kui oluline on lävitav seltskond! See kujundab suures osas mõttelaadi ja ellusuhtumise. Jah.. ilmselge, eks ole. Aga igatahes -- kui oled mingil viisil demoraliseeritud, siis veeda natuke aega kellegi juures, kes hoogsalt millegagi tegeleb, ja sa võid tõenäoliselt avastada enda jaoks ammuununenud huvid ja teotahte. Tegelikult, kui hakata järele mõtlema, siis piisab juba süvenenud näo pildist, kui sellele mõnda aega keskenduda.
Kommentaarid