ootamine

Ma ei tea... Ei oska ka midagi erilist ja tarka siia ka kirjutada, aga samas tahaks rääkida millestki. Võib-olla panen ma endale mõttetuid diagnoose, kuigi midagi tegelikult lahti ei olegi.

Oijah. Ma nagu ootaksin midagi. Või siis kedagi? Tuleks vaid keegi või sünniks vaid miski. Äärmine passiivsus.

Saaksin ma öelda, et midagi pole toimunud või et keegi pole endast märku andnud? Ilmselt mitte. Asi on vist hoopis selles, et ma pole eriti kuskil kohal olnud. Vaid eemal, üksinda oma hallis liikumatuses.

Parem, kui ma edasi kirjutada ei üritaks. Ma olen tegelikult juba praegu jõudmas oma vanale heale järeldusele, et see probleem on mul suures osas väljamõeldud. Kuigi jah.. siiski: midagi ma nagu ootan. Samas ise magan. Oookei.. sellesse mõteteringi ma ei taha sattuda.

Oracle: Sorry, kid. You got the gift, but it looks like you're waiting for something.
Neo: What?
Oracle: Your next life, maybe. Who knows? That's the way these things go.


Huvitav.. kas see on mingi veider alateadvuse värk, et mulle hakkas hirmsasti meeldima muusik, kes kasutab nime World's End Girlfriend? Ei tea. Aga ta TEEB siiski ka väga head muusikat.

Kommentaarid

Mr. Eickhoff ütles …
õu lugesin täna seda laialtlevivat post-arvamust, et õnn on suures osas geneetiline. siis on päris sitt lugu vist. (samas ma ei tea enda vanemate kohta)
suhtun skeptiliselt, aga kuidas nad selliseid asju ikka väita saavad ah?
kes lubab ah?
mgdpfjgd
31. märts 2008, kell 02:05
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave
Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.
Lisateave