Tere
Jah. Nii. Minu ees on klaviatuur, millel on kohutavalt palju klahve. Tegelikult, mitte liiga palju klahve... Aga kui ma neid piisava agarusega ei otsusta klõbistada, ei suudaks ma ka kunagi jõuda selgusele, millistele vajutada ja millistele mitte.
Eelmine nädal tuletas mulle meelde, et mingi asja kallal töötamine ja meele keskendamine sellele mõjub mulle enamus juhtudel vägagi positiivselt. Nimelt eelmine nädal oli minu jaoks sessi viimane nädal. Ma pidin oma ajusid ragistama kolme lühiessee kallal. Mul oli nii palju motivatsiooni, et ma suutsin nad lõpetada ÜKS PÄEV ENNE TÄHTAEGA!!! (Iseasi, kuidas nad välja tulid, aga... ikkagi) Veider hakkas, kui avastasin, kuidas mu aju suutis tulla tavaelu probleemides välja toimivate ja tõhusate lahendustega.
Nii. Täna ma ärkasin Peetri pool kell pool üks. Natuke vahtisin ringi, natuke lugesin ja siis tegime natuke tai-chid. Seejärel ma alustasin oma koduteed.
Ma vaatasin oma pähe, et kuidas seal rahvas elab jms. Seal oli parasjagu käimas agar keskustelu. Maru lärmakas. Õnneks nad jäid natuke vaiksemaks, kui ma ilmusin. Niipalju viisakust on neis nähtavasti veel alles. Naljakas asi, mida ma märkasin oli see, et mida pingsamini ma kogu seda rahvast jälgisin, seda häbelikumaks ja vaiksemaks nad muutusid. Edasi rääkisid nad hõredamalt, ma sain isegi kohati aru, mida nad arutasid, nende vestlus hakkas omandama ühtlast, kindlat joont. Iga paus, mis vestlusesse tuli, täitis selle tähendusega. Enne ei olnud pause ning tõesti - enne ei olnud ka tähendust.
Eelmine nädal tuletas mulle meelde, et mingi asja kallal töötamine ja meele keskendamine sellele mõjub mulle enamus juhtudel vägagi positiivselt. Nimelt eelmine nädal oli minu jaoks sessi viimane nädal. Ma pidin oma ajusid ragistama kolme lühiessee kallal. Mul oli nii palju motivatsiooni, et ma suutsin nad lõpetada ÜKS PÄEV ENNE TÄHTAEGA!!! (Iseasi, kuidas nad välja tulid, aga... ikkagi) Veider hakkas, kui avastasin, kuidas mu aju suutis tulla tavaelu probleemides välja toimivate ja tõhusate lahendustega.
Nii. Täna ma ärkasin Peetri pool kell pool üks. Natuke vahtisin ringi, natuke lugesin ja siis tegime natuke tai-chid. Seejärel ma alustasin oma koduteed.
Ma vaatasin oma pähe, et kuidas seal rahvas elab jms. Seal oli parasjagu käimas agar keskustelu. Maru lärmakas. Õnneks nad jäid natuke vaiksemaks, kui ma ilmusin. Niipalju viisakust on neis nähtavasti veel alles. Naljakas asi, mida ma märkasin oli see, et mida pingsamini ma kogu seda rahvast jälgisin, seda häbelikumaks ja vaiksemaks nad muutusid. Edasi rääkisid nad hõredamalt, ma sain isegi kohati aru, mida nad arutasid, nende vestlus hakkas omandama ühtlast, kindlat joont. Iga paus, mis vestlusesse tuli, täitis selle tähendusega. Enne ei olnud pause ning tõesti - enne ei olnud ka tähendust.
Kommentaarid