Õhtu pärast head filmi

Lõpetasin tund aega tagasi Kubricku viimase filmi vaatamise (Eyes Wide Shut nendele paganatele ja uskmatutele, kes ei tea, mis Kubricku viimase filmi nimi on). Nüüd on hea olla. Alati on pärast tõeliselt head filmi ka olemine hea. See film koondas tähelepanu, pani mõtted liikuma, koondas ka need ühele objektile. Nüüd on meeled erksad.

Otsustasin muusikaks valida King Crimsoni laulu Eyes Wide Open.

Pärast selle kuulamist ja mõnda aega vaikuses olemist ma avastasin ennast raja pealt, kus tundus oluline teada, kuhu see viib. Ma tundsin, et see ei ole siis ilmselt minu rada, et ilmselt on see kellegi teise oma või polegi üldse mingi rada, vaid passiivne ettekujutus sellest. Ilmselt ei vii see ka kuhugi, kui ta tekitab sellise küsimuse. Kummaline küll, aga mulle tundub, et kui ei ole küsimust selle kohta, kuhu miski viib või viia võiks või viia ei tohiks, siis see ilmselt viib kuhugi, kuhu on hea jõuda. Ning loomulikult ei pane keegi seda siis enam tähelegi, kuna kogu eelnev teekond on olnud kohalejõudmine ja kohal olemine ning see on ilma küsimusteta ja kahtlusteta olnud sama hea kui too "lõplik" kohalejõudmine, millest neile enne teekonna alustamist mõtelda meeldis.