pliiats

Mind ajab taga pliiats. Iga sammu kohta, mis ma tema eest põgenen, kirjutab ta ühe sõna. Ja iga sõna, mis ta kirjutab, põleb maasse ja muudab selle koos aina juurdejoonistuvate sõnadega tükkhaaval kõrbeks. Ma peaksin lõpetama jooksmise või muidu ma muudan terve maailma kõrbeks. Enda seljataha vaadates ma näen lauseid, millest ma ei saa aru, lauseid, mis tunduksid just kui üksteisele vastu rääkivat, neis puudub loogika ja järjepidevus, aga siiski suudavad nad miskipärast jätta mulje nagu nad on seesama jõgi ja seesama jutt, mis selles kogu aeg voolanud on. Oma olematu mäluga esindab see jutt igavest hetke, milles viibib pliiats. Mälu on ainult illusioon, mis tekitab kiusatust sellesse ennast elama uskuda, kuigi seal on see, mida see pliiats eelmises hetkes või eelmises elus nimetas kõrbeks... Kus pildid tegelikust maailmast avalduvad vaid miraažidena.
Kuskilt on tulnud mingi udu. Kõige ilusam ja võluvam udu... Ja edasi kõndides ma meelitan sind, oo Maailm, avaldama, paljastama oma uusi saladusi, mis sa minu eest selle maheda, häbeliku uduga varjanud oled. Samas tunnen, et iga astutud sammuga mu olematu mina aina kahaneb, kuni lõpuks sulandub ühte Sinuga ja muutub Sinu üheks järjekordseks saladuseks.