Tsipake hommikutest ja ärkamisest
Viimastel hommikutel on pea olnud mõtetest paks ja sogane. Mõtted on lärmakad ja tüütud. Pahatihti nii lärmakad, et ma hakkan iseendaga rääkima. Ja täiesti absurdsetel teemadel. Nad võivad näiteks vaielda selle üle, kas.. ee.. kõndimine on tore või mitte. Nad arutleksid ükskõik kui mõttetu teema üle. Ma aeg-ajalt ütlen neile et nad oleksid VAAAAIITT!... aga siis ma räägin endaga edasi. Noh sedasi on eriti mõttetutel päevadel. Neid ei esine õnneks ka liialt tihti. Aga miskipärast viimastel hommikutel on nii olnud. Õhtuks muutub olemine reeglina selgemaks ja konstruktiivsemaks. Saan aru, et asju teha on tore ja isegi teen ühtkomateist. Oleks ütlemata tore lõpetada hommikune uimerdamine ja asuda ärgates kohe tegevusse. Ja kui ma tegevusse asun, ei tohiks see juhtuda tuimast inertsist. Siit ka teine oluline asi: need lärmakad mõtted, nad võiksid midagi kasulikku vahelduseks teha, peaks poisid tööle panema, peaks oma mõtteid suunama . Muidu terased poisid, aga, kurat võtaks, laisad on. Hakk...