Tsipake hommikutest ja ärkamisest
Viimastel hommikutel on pea olnud mõtetest paks ja sogane. Mõtted on lärmakad ja tüütud. Pahatihti nii lärmakad, et ma hakkan iseendaga rääkima. Ja täiesti absurdsetel teemadel. Nad võivad näiteks vaielda selle üle, kas.. ee.. kõndimine on tore või mitte. Nad arutleksid ükskõik kui mõttetu teema üle. Ma aeg-ajalt ütlen neile et nad oleksid VAAAAIITT!... aga siis ma räägin endaga edasi.
Noh sedasi on eriti mõttetutel päevadel. Neid ei esine õnneks ka liialt tihti. Aga miskipärast viimastel hommikutel on nii olnud. Õhtuks muutub olemine reeglina selgemaks ja konstruktiivsemaks. Saan aru, et asju teha on tore ja isegi teen ühtkomateist.
Oleks ütlemata tore lõpetada hommikune uimerdamine ja asuda ärgates kohe tegevusse. Ja kui ma tegevusse asun, ei tohiks see juhtuda tuimast inertsist. Siit ka teine oluline asi: need lärmakad mõtted, nad võiksid midagi kasulikku vahelduseks teha, peaks poisid tööle panema, peaks oma mõtteid suunama. Muidu terased poisid, aga, kurat võtaks, laisad on. Hakkavad igavusest lollusi tegema.
Asi on selles, et ma mõnikord ei ärka päriselt üles. Olen päeva alguses veel nagu poolunes. Seetõttu on tegevused ka primitiivselt masinlikud ja automaatsed. Sisemine silm, mis asjade käiku suunaks ning valvaks, on kinni. Kui see silm on lahti (st. kui ma olen tõeliselt ärkvel) on ka tegevused koordineeritumad.
Samas mida ikkagi tähendab, et "silm on lahti"? See on ilmselt individuaalne, aga minu jaoks tähendab lahtine silm ärganud meelt, mis jälgib, vaatab, kuulab. Kui ma avan selle silma, aeglustuvad mõtted ning selgineb see, mis "on nende taga". Ja kuidas ma selle silma avan? Arvan, et ühel hetkel otsustan peatuda ja olla tähelepanelik. Nii ärkangi üles. Ning jah, ma arvan, et selles tähelepanus ja peatumises peitub omamoodi tarkus ning jõud.
Noh sedasi on eriti mõttetutel päevadel. Neid ei esine õnneks ka liialt tihti. Aga miskipärast viimastel hommikutel on nii olnud. Õhtuks muutub olemine reeglina selgemaks ja konstruktiivsemaks. Saan aru, et asju teha on tore ja isegi teen ühtkomateist.
Oleks ütlemata tore lõpetada hommikune uimerdamine ja asuda ärgates kohe tegevusse. Ja kui ma tegevusse asun, ei tohiks see juhtuda tuimast inertsist. Siit ka teine oluline asi: need lärmakad mõtted, nad võiksid midagi kasulikku vahelduseks teha, peaks poisid tööle panema, peaks oma mõtteid suunama. Muidu terased poisid, aga, kurat võtaks, laisad on. Hakkavad igavusest lollusi tegema.
Asi on selles, et ma mõnikord ei ärka päriselt üles. Olen päeva alguses veel nagu poolunes. Seetõttu on tegevused ka primitiivselt masinlikud ja automaatsed. Sisemine silm, mis asjade käiku suunaks ning valvaks, on kinni. Kui see silm on lahti (st. kui ma olen tõeliselt ärkvel) on ka tegevused koordineeritumad.
Samas mida ikkagi tähendab, et "silm on lahti"? See on ilmselt individuaalne, aga minu jaoks tähendab lahtine silm ärganud meelt, mis jälgib, vaatab, kuulab. Kui ma avan selle silma, aeglustuvad mõtted ning selgineb see, mis "on nende taga". Ja kuidas ma selle silma avan? Arvan, et ühel hetkel otsustan peatuda ja olla tähelepanelik. Nii ärkangi üles. Ning jah, ma arvan, et selles tähelepanus ja peatumises peitub omamoodi tarkus ning jõud.
Kommentaarid