Kurat, ma ei tea, mis ma panen sellele pealkirjaks
Alustan oma päeva silmade avamisega ja näen lage. Ja lae peal on
tegelikult tühjus, tühi valge plats. See on lihtsalt üks tuba ja
mina magan seal. Mõnikord istun seal, mõnikord loen seal, mõnikord
vaatan filmi seal, aga mitte midagi üleinimlikku, paranormaalset,
muinasjutulist või midagi sellist. See on, niisiis, tuba. Ja kui
mu silmad on avatud, siis ma näen seda. Ma näen lage, mõnikord
tekki, mõnikord seina, kui ma ärkan. Samal ajal ma hingan...
sisse-välja, sisse-välja ja nii edasi. Ja siis ma keeran ühelt
küljelt teisele, pomisen vahepeal midagi. Ääretult lihtne värk
tegelikult. Edasi tõusen voodist üles, panen riided selga ja siis
teen misiganes tegevusi, mis mulle ette satuvad.
Üks asi on aga väheke imelik. Mõndadel päevadel toimuvad
kõik need lihtsad liigutused väga vaevaliselt. Ja raske
mõttetegevus saadab mürinal kõiki toiminguid. Minu küsimus on, et
kuhu kaob nendel päevadel energia, millega ringi liikuda. Kuhu ta
läheb? Ja ma arvan, et ma olen leidnud vastuse. Aga ma panin ta
ära keldrisse oma arhiividesse. Lähme vaatame, tule minuga kaasa,
ma näitan sulle oma keldrit siis ka juba üksiti. Lähme siit... no
igatahes, see vastus tuli mulle siis pähe, kui ma olin koeraga
jalutamas. Tuppa tagasi jõudes kirjutasin ma selle ruttu üles ja
panin ära kindlasse kohta. Ma pole päris kindel, kas see vastus on
õige, aga iga kord, kui on energiavaene päev, tekib alati
sõnulseletamatu tõmme selle paberi suunas. Lisaks maa
külgetõmbejõule, mis neil päevadel nii võimsalt tirib, on veel
selle paberi gravitatsiooniline tekst, need sõnad, need tähed...
ja nad tõmbavad mind endid lugema. Nii et ma arvan, et ma olen
vastuse leidnud, aga nähtavasti ei saa sellest veel päris aru.
Vaata, näed, loe ise ka, siin ta mul on. Ja kuradi kelder... see
haiseb nii imalalt. Kes pani mu sellesse teksti mööda treppe
jooksma ja lagesid vaatama ja mingit lolli juttu rääkima? Ma
tahaks ta ära kägistada praegu. Jah... mul on praegu kuramuse
energiarikas päev nii et ma võin seda teha küll. Tema ja tema
"energiavaene päev", mis kuradi sitahunnik! Kes see kirjutab seda
teksti? Kes mõtles välja selle maailma? Mida ta minust tahab ja
miks ta ei võinud siis mind vähemalt natuke targemaks kirjutada?
Ma protesteerin ja ei käitu nii, nagu ta kirjutab. Või... KURAT!
Sellel samal hetkel variseb kogu maja kokku ja vastus, mis meie
kangelane arhiividesse kirjutas, on selle jutu viimane lause.
tegelikult tühjus, tühi valge plats. See on lihtsalt üks tuba ja
mina magan seal. Mõnikord istun seal, mõnikord loen seal, mõnikord
vaatan filmi seal, aga mitte midagi üleinimlikku, paranormaalset,
muinasjutulist või midagi sellist. See on, niisiis, tuba. Ja kui
mu silmad on avatud, siis ma näen seda. Ma näen lage, mõnikord
tekki, mõnikord seina, kui ma ärkan. Samal ajal ma hingan...
sisse-välja, sisse-välja ja nii edasi. Ja siis ma keeran ühelt
küljelt teisele, pomisen vahepeal midagi. Ääretult lihtne värk
tegelikult. Edasi tõusen voodist üles, panen riided selga ja siis
teen misiganes tegevusi, mis mulle ette satuvad.
Üks asi on aga väheke imelik. Mõndadel päevadel toimuvad
kõik need lihtsad liigutused väga vaevaliselt. Ja raske
mõttetegevus saadab mürinal kõiki toiminguid. Minu küsimus on, et
kuhu kaob nendel päevadel energia, millega ringi liikuda. Kuhu ta
läheb? Ja ma arvan, et ma olen leidnud vastuse. Aga ma panin ta
ära keldrisse oma arhiividesse. Lähme vaatame, tule minuga kaasa,
ma näitan sulle oma keldrit siis ka juba üksiti. Lähme siit... no
igatahes, see vastus tuli mulle siis pähe, kui ma olin koeraga
jalutamas. Tuppa tagasi jõudes kirjutasin ma selle ruttu üles ja
panin ära kindlasse kohta. Ma pole päris kindel, kas see vastus on
õige, aga iga kord, kui on energiavaene päev, tekib alati
sõnulseletamatu tõmme selle paberi suunas. Lisaks maa
külgetõmbejõule, mis neil päevadel nii võimsalt tirib, on veel
selle paberi gravitatsiooniline tekst, need sõnad, need tähed...
ja nad tõmbavad mind endid lugema. Nii et ma arvan, et ma olen
vastuse leidnud, aga nähtavasti ei saa sellest veel päris aru.
Vaata, näed, loe ise ka, siin ta mul on. Ja kuradi kelder... see
haiseb nii imalalt. Kes pani mu sellesse teksti mööda treppe
jooksma ja lagesid vaatama ja mingit lolli juttu rääkima? Ma
tahaks ta ära kägistada praegu. Jah... mul on praegu kuramuse
energiarikas päev nii et ma võin seda teha küll. Tema ja tema
"energiavaene päev", mis kuradi sitahunnik! Kes see kirjutab seda
teksti? Kes mõtles välja selle maailma? Mida ta minust tahab ja
miks ta ei võinud siis mind vähemalt natuke targemaks kirjutada?
Ma protesteerin ja ei käitu nii, nagu ta kirjutab. Või... KURAT!
Sellel samal hetkel variseb kogu maja kokku ja vastus, mis meie
kangelane arhiividesse kirjutas, on selle jutu viimane lause.
Kommentaarid