Peatus

Ühel hetkel ma peatusin ja tundus, nagu oleks mulle päriselt pärale jõudnud, mida üritatakse öelda väljendiga "pea hoogu". Seda kasutatakse väga palju inglise keeles. Sellest on kasvanud lausa omamoodi liikumine... aeglaselt liikumine "slow down". Igatahes, kui ma sel hetkel peatusin, märkasin, et olgugi et ma polnud kuhugi õieti liikumaski, oli mul kuhugi kangesti kiire. Ma tunnistan üles, et hetkel, mil ma peatusin, istusin ma oma arvuti taga. Päris ausalt öeldes ma isegi ei tea, miks ma peatusin, ma ei tea, kust otsast ma aru sain, et mul on aega küll, aga sellegipoolest - nii ta läks.

Kiirustamine on harjumus, punnitamine, üritamine midagi ära teha, üritamine millegagi hakkama saada. Kiirustamine tuleb sundusest olla produktiivne, suurest tahtmisest olla keegi, vaadata kõige kõrvale kella ning teha kõike üheaegselt. Kiirustamine on harjumus, mis üritab katta nõuet olla produktiivne ning mille kõrvalt ei märka, et sellel kõigel puudub strateegia. Ja tegelikult on raske märgata sedagi, et me kiirustame. Üleüldse on raske midagi märgata, kui ei keskenduta täielikult ühelegi asjale.

Kui ma räägin kiirustamisest, ei mõtle ma kiiret tegutsemist, vaid tähelepanematust, hoolimatust ja pealiskaudsust. Ma arvan, et kiirustamine on siinses keskkonnas inimese tavaseadistus - see, mille keskkond vaikimisi tema olekuks määrab. Ja kõik, mis puudutab keskendunud ja sihikindlaks inimeseks saamist, on teadlik valik, mille inimene ise teeb. On teadlik valik mitte kiirustada, sest ka keskendumine on teadlik valik. Võib-olla veel õigem oleks öelda mitte teadlik valik, vaid teadlik liigutus - märk sellest, et me oleme olemas.

Et teadlik olla, on vaja kuulata. Et kuulata, on vahetevahel vaja sootuks peatuda. Et kuulata, tuleb lõpetada rääkimine, tuleb lõpetada siblimine. Peatusehetkedel muutuvad piirjooned alati selgemaks nii tegudes kui mõtetes. Peatudes võib kuulda iseennast.