metafüüsiline varjupaik

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Toivo

Minu sõber Toivo on mulle väga oluline inimene. Mitte lihtsalt sellepärast, et temaga on vahva aega veeta ning vestlusi maha pidada. Mis teeb Toivo minu jaoks eriti oluliseks, on see, et mul pole võimalik minna kohtadesse, mida Toivo oma silmaga näinud pole. Seega, kui ma näiteks täiesti omapäi otsustan, et tahaksin minna Peipsi äärde sibulakülla, ei saa ma seda teha. Sest Toivo, vana kõuts, ei ole seal kunagi käinud. Samamoodi, kui ma tahaks minna kas või näiteks Lõunakeskuse lemmikloomapoodi, ei saaks ma seda teha. Toivo pole seda oma silmadega kunagi registreerinud. Mulle meeldib aeg-ajalt jalutada nendes piirikohtades ja unistada; kujutada ette, mida võiks leida sealtpoolt piiri. Ja siis ma ikka peedistan seda Toivot, et ta rohkem ringi kooserdaks. Tüübil on masendavalt piiratud territoorium. Käib aga kusagil töökoha ja mingi korteri vahet. Vahel satub kuhugi poodi, vahel harva ka kuhugi veel. Aga teda ei tundu see kuidagi morjendavat. Istub suuremalt jaolt ühe koha peal ning tu...
Lisateave