Memuaarid
Kevadises kasteheinases avaruses kasvasid õunapuud ja mitte miski ei liikunud. Tontlik jahedus uuristas hetke ning värinad ootasid värisemist. Tardunud taeva heiastuses paistis kellegi mõttessevajunud laubakurd, kui hakkas tunduma, et kogu unenäo lõuend oli pleekimas kiirendatud aja käes. Üritasin ennast liigutada, et pääseda pleekiva aja käest, üritasin päästa oma unenägu, kui märkasin, et puude raagus oksad olid taandumas trükitähtedeks. Tundsin end allutatuna üldistuse jõust, kui lõuendi pinnale jäi ühtlane valge, keskele trükitud "UNENÄGU".
***
Pärast ärkamist tundsin enda ümbruses õrna kaja, mis mingil määral jäi minuga päeva lõpuni. Järgmisel päeval oli kaja kadunud, aga imelik vaakum, mis sellega kaasnes, oli alles. Nädal aega ümbritses mind mõistatuslik vaakum samas kui ümberkaudne maailm täitus lünkadega. Vestlusest vestlusesse elades tundsin endale kasvavat kummalisi lõpuseid, mis aitaksid mul hingata mingis uues õhus, millest aru ma veel saanud ei olnud. Hakkasin tundma sõnade servasid, nägema tähti seal, kus enne olid esemed. Kuuldes sõnu inimeste suust, tundsin oma kolba sees käivitumas masinaid ja nägin silme ees ehitumas süsteeme.
***
Taamal oli näha kerkimas uduseid tellinguid. Võisin vaadata ükskõik kuhu, aga midagi oli selle vaate tagaplaanil ikka ehitumas -- kusagil taamal, mida oli tajuda ka siis, kui vaatasin seina. Aastate möödudes olid tellingud kerkinud hiiglaslikuks keeruliseks torustikuks, koosnedes ainult sõnadest, mida ma teleskoobiga lugesin. Olin vaatamas üht nimetut infohulka, mis asetses kõikide vaadete taga ja tundsin ennast imbumas aeglaselt, aasta-aastalt, nende sõnade pidevalt kasvavasse kangasse. Tundsin, kuidas teleskoop mu silma ees oli muutunud sõnaks, samamoodi nagu mu maja. Märkasin, et mul ei ole enam käsi ega jalgu, nende asemel olid sõnad. Muutus ümbruskonnas oli eristatav, kuigi kadunud oli mõõdupuu, millega seda võrrelda... Üritasin vaadata, aga taipasin, et mul ei ole silmi ja ma lakkasin üritamast.
***
Pärast ärkamist tundsin enda ümbruses õrna kaja, mis mingil määral jäi minuga päeva lõpuni. Järgmisel päeval oli kaja kadunud, aga imelik vaakum, mis sellega kaasnes, oli alles. Nädal aega ümbritses mind mõistatuslik vaakum samas kui ümberkaudne maailm täitus lünkadega. Vestlusest vestlusesse elades tundsin endale kasvavat kummalisi lõpuseid, mis aitaksid mul hingata mingis uues õhus, millest aru ma veel saanud ei olnud. Hakkasin tundma sõnade servasid, nägema tähti seal, kus enne olid esemed. Kuuldes sõnu inimeste suust, tundsin oma kolba sees käivitumas masinaid ja nägin silme ees ehitumas süsteeme.
***
Taamal oli näha kerkimas uduseid tellinguid. Võisin vaadata ükskõik kuhu, aga midagi oli selle vaate tagaplaanil ikka ehitumas -- kusagil taamal, mida oli tajuda ka siis, kui vaatasin seina. Aastate möödudes olid tellingud kerkinud hiiglaslikuks keeruliseks torustikuks, koosnedes ainult sõnadest, mida ma teleskoobiga lugesin. Olin vaatamas üht nimetut infohulka, mis asetses kõikide vaadete taga ja tundsin ennast imbumas aeglaselt, aasta-aastalt, nende sõnade pidevalt kasvavasse kangasse. Tundsin, kuidas teleskoop mu silma ees oli muutunud sõnaks, samamoodi nagu mu maja. Märkasin, et mul ei ole enam käsi ega jalgu, nende asemel olid sõnad. Muutus ümbruskonnas oli eristatav, kuigi kadunud oli mõõdupuu, millega seda võrrelda... Üritasin vaadata, aga taipasin, et mul ei ole silmi ja ma lakkasin üritamast.
Kommentaarid