Torm ja rahu
Oli teada, et tulemas oli suur torm. Selleks valmistati ette nädalaid. Tegeleti põhiliselt kolimistöödega, tassiti oma kraami autode peale, tühjendati maju, koristati ja külastati prügimäge. Öösiti oli väike linn täiesti liikumatu, kuna kõik magasid, et varuda jõudu järgmise päeva kurnavateks tundideks.
Ilmad olid siis ilusad, üldine õhkkond pühalik. Oma kodu mahajätmine, selle puhastamine ja viimistlemine oli riitus, austamaks oma juuri ja mälu ning jätmaks vääriliselt hüvasti kohalike vaimudega.
Tormi lähenedes hakkas maad võtma üha enam apokalüptiline meelsus. Oli paljusid, kes läksid taolise vaimse rõhu all hulluks, mõned sooritasid tagasihoidlikult ka enesetapu, olles oma pesades justkui mingi metafüüsilise monstrumi poolt aegamisi lömastatud.
Lõpu lähenedes hakati linna erinevates paikades laulma, pille mängima ning tantsima. Saadi kokku, et lõpuendelise taevasügaviku all tunnistada oma inimsust. Atmosfäär oli laetud pingega, mis pärines mingist teispoolsusest, tunda oli ka kohavaimude malnidust. Enne lahkumispäeva tantsiti öösse, hüüti oma hullumeelseid laule, mängiti kõige energeetilisemaid viise, sukelduti algavasse lõppu.
***
Kõige selle tohuvabohu ja meeletuse keskel oli üks inimene, kes ei lasknud ennast millestki häirida ning jätkas vaid oma igapäevaseid toimetusi. Samal ajal kui teised kolisid ja kraamisid, istus tema kodus, jõi oma igapäevast teed, sõi oma igapäevast leiba, tegi oma igapäevast tööd. Ta oli selgelt teadlik, et tulemas oli suur torm - vaid rahu tõi see temasse juurde. Kui teised olid tänavail, itkusid, tantsisid ja seestusid tasapisi süngete pilvede ootuspalavikust, saatis tema ennast kõige kristalsema rahu saatel unele.
***
Tormipäeva koidikul tõusis ta oma sängist, läks uksest välja, nuhutas õhku, vaatas tõusvat päikest ja vaatas taevast. Torm ootas.
Öisetel tundidel olid hiiglaslikud laevad linnaelanikega ida poole suundunud, jättes endast järele tühja linna, kuhu vaid üks inimene oli otsustanud jääda.
Ta valmistas ennast ette pikaks mõtiskluseks. Jõi vaikselt oma hommikust teed, sõi vaikselt oma hommikust putru. Kui kõik argised toimetused olid tehtud, istus ta akna juurde ja jäi tormi ootama.
***
Keskpäeva saabudes hakkas taevas koguma hämarust ja süngust. Pilved liginesid linna taeva kohale ühtsel joonel, mattes ta enda alla nagu varikate mõnes taevases mustkunstitrikis. Tuul kogus omale jõudu, et viia läbi uus ürgsetes mastaapides suurpuhastus. Ta ilmutas ennast keerise näol. Samal ajal kui vihma sadas taevast alla, sadas kõik ülejäänud taevasse üles. Torm märatses jumaliku väega, lammutas lahti ja viis minema ka kõige suuremad majakolakad.
See kestis täpselt kuus tundi, neli minutit ja viisteist sekundit. Kui linna kohalt kate minema lendas, oli sellest saanud ülesküntud põld.
***
Põllu peal oli maja. Maja sees akna juures istus inimene, vaatas välja. Selline oli tema mõtisklus vabadusest.
Ilmad olid siis ilusad, üldine õhkkond pühalik. Oma kodu mahajätmine, selle puhastamine ja viimistlemine oli riitus, austamaks oma juuri ja mälu ning jätmaks vääriliselt hüvasti kohalike vaimudega.
Tormi lähenedes hakkas maad võtma üha enam apokalüptiline meelsus. Oli paljusid, kes läksid taolise vaimse rõhu all hulluks, mõned sooritasid tagasihoidlikult ka enesetapu, olles oma pesades justkui mingi metafüüsilise monstrumi poolt aegamisi lömastatud.
Lõpu lähenedes hakati linna erinevates paikades laulma, pille mängima ning tantsima. Saadi kokku, et lõpuendelise taevasügaviku all tunnistada oma inimsust. Atmosfäär oli laetud pingega, mis pärines mingist teispoolsusest, tunda oli ka kohavaimude malnidust. Enne lahkumispäeva tantsiti öösse, hüüti oma hullumeelseid laule, mängiti kõige energeetilisemaid viise, sukelduti algavasse lõppu.
***
Kõige selle tohuvabohu ja meeletuse keskel oli üks inimene, kes ei lasknud ennast millestki häirida ning jätkas vaid oma igapäevaseid toimetusi. Samal ajal kui teised kolisid ja kraamisid, istus tema kodus, jõi oma igapäevast teed, sõi oma igapäevast leiba, tegi oma igapäevast tööd. Ta oli selgelt teadlik, et tulemas oli suur torm - vaid rahu tõi see temasse juurde. Kui teised olid tänavail, itkusid, tantsisid ja seestusid tasapisi süngete pilvede ootuspalavikust, saatis tema ennast kõige kristalsema rahu saatel unele.
***
Tormipäeva koidikul tõusis ta oma sängist, läks uksest välja, nuhutas õhku, vaatas tõusvat päikest ja vaatas taevast. Torm ootas.
Öisetel tundidel olid hiiglaslikud laevad linnaelanikega ida poole suundunud, jättes endast järele tühja linna, kuhu vaid üks inimene oli otsustanud jääda.
Ta valmistas ennast ette pikaks mõtiskluseks. Jõi vaikselt oma hommikust teed, sõi vaikselt oma hommikust putru. Kui kõik argised toimetused olid tehtud, istus ta akna juurde ja jäi tormi ootama.
***
Keskpäeva saabudes hakkas taevas koguma hämarust ja süngust. Pilved liginesid linna taeva kohale ühtsel joonel, mattes ta enda alla nagu varikate mõnes taevases mustkunstitrikis. Tuul kogus omale jõudu, et viia läbi uus ürgsetes mastaapides suurpuhastus. Ta ilmutas ennast keerise näol. Samal ajal kui vihma sadas taevast alla, sadas kõik ülejäänud taevasse üles. Torm märatses jumaliku väega, lammutas lahti ja viis minema ka kõige suuremad majakolakad.
See kestis täpselt kuus tundi, neli minutit ja viisteist sekundit. Kui linna kohalt kate minema lendas, oli sellest saanud ülesküntud põld.
***
Põllu peal oli maja. Maja sees akna juures istus inimene, vaatas välja. Selline oli tema mõtisklus vabadusest.
Kommentaarid