Vanaisa päev

Püsitutest piltidest, mis Vanaisa peas virvendasid, kristalliseerus mingi tundmatu vorm.

Vanaisa oli terve päev mõttes ja ei rääkinud eriti kellegagi. Tavaliselt oli ta hommikulauas äärmiselt jutukas ning tögas ja näpistas päeva jooksul kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Sel päeval hoidis ta kuidagi enda ette. Luges ajalehti, kuulas raadiot ning jalutas toast tuppa. Vahel hoidis ta käes mõnda raamatut ja silmitses seda leheküljehaaval. Tema pilk libises kõigest sujuvalt üle, vaadates nagu läbipaistvat miraaži. Kui kätte oli jõudmas õhtupoolik, muutus Vanaisa peaaegu liikumatuks.

Me ei lasknud sellest endid eriti häirida vaid isegi nautisime rahulikku vaheldust. Mina ise lugesin üle pika aja ilusaid luuletusi ning sõin köögis häbitult ära pool torti. Õhtul hiljem läksin huvi pärast Vanaisa tuppa, valmistunud ette ehmatusteks ja teravmeelsusteks, aga Vanaisat ei leidnud. Tema toolil vedeles vaid mingi ebamäärane metallitükk.

Järgmisel päeval oli kõik endine. Vanaisa oli oma tavapärases olekus ja viskas hoogsalt nalja, tegi isegi oma peerutrikke. Uskumatu vend.