tekstivabrik

*** Mõnikord tekkis tal tunne, et see oli üks pikk hommik kusagil auruses metallist linnas, kus hommikud kestavad sadu ja sadu tunde. Kus päike maalib kuldpruuniks roostetanud ehitiste ülemiste korruste vahel heljuva sudu. Ta hingaks sisse seda paksu, rasket õhku ja ootaks kuni oleks paras aeg tõusta üles oma traadist rippkiigest. See oli tegelikult optimistlik tunne. Saabumas oli talv, ilmad muutusid iga päevaga depressiivsemaks, aga tema jaoks elu alles algas. Teised põgenesid külma ja pimeda eest oma soojadesse kodudesse, tema aga otsustas, et on aeg pista pea oma urust välja ja nuhutada hilissügisesi tuuli. Selline eksistents tundus temalegi mõneti kummaline, natuke pahupidine. Aastatega oli ta pöördunud olekusse, milles külm oli soe ja pime oli valge. Päevad algasid päikeseloojangutega, lõppesid päikesetõusudega. Tema jalutas öösiti, elas, mõtles, tundis tundeid öösiti. Kulges läbi varjude ja inspekteeris pimedate nurkade saladusi... ööst öhe. Vihmasematel öödel vaatas vihmavarju ...

Oli virvendus. Seina peal hakkas moodustuma nägu. Kuid enne... enne oli virvendus. Oli hetkeks. Lühikeseks hetkeks. Virvenduses moodustus Miski. Miski sündimise hetkel virvendus lakkas. Tühjas ruumis hakkas Miski liikuma seina suunas. See oli täpsemalt väljendudes täpp ootamas laiali valgumist. Ta suundus seina poole, et lakata olemast täpp ja saada tasapinnaks. Oma lühikese eksistentsi jooksul liikus Miski, võib öelda et hõljus, samal ajal helendades, endise virvenduse ja tühja seina vahel. Täpike ligines, ligines, ligines seinale, kuni lõpuks ei olnud ruumis enam ühtegi täppi ja sein tulvas valgust täis. Seina peal hakkas moodustuma nägu. Kõigepealt tekkis suu, siis tekkisid silmad, lõpuks nina. Silmad vaatasid vastasseina, suu oli pärani lahti. Häält ei olnud, aga karje peegeldas seintelt vastu. Kui nägu oli lõplikult välja joonistunud, kadus ta kohe ka tagasi olematusse. Ruumi saabus pimedus ja kõik oli jälle endine.

Ühe hingetõmbega võib muutuda terve maailm. Ma istusin kongis, mäletan seda aega ähmaselt. See oli võib-olla eile. Kummaline aeg, ma ütlen. Eile oli õhus tunda mingit seletamatut potentsiaali. Kong pakitses mingist laengust. Praegu seda meenutades olen ma kindel, et juba enne oma esimese hingetõmbe tegemist, kõvasti enne, oli kogu tajutavasse ruumi tulvanud ebatavaline soojus, just kui keegi nähtamatu oleks oma eluandva pilgu minu peale heitnud. Eile ei osanud ma seda märgata, tajusin vaid endasse sigivat rahutust. Praegu ma tean, et see oli õhus, mis ma tundsin, see oli minu kõrvale kuulmatu lubadus, mis rahutust külvas. Kui ma silmad kinni panen, visandub mulle maailm ilma hingeta. Mälestused on pillutatud udu sisse. See oli võib-olla tõesti alles eile. Visandub staatiline maailm, liikumatu, külm, veider. Masinad.