Aurumasinlik unistus sisemisist hammasrattaist, mille kütuseks on su enda igatsev hing.


***
Mõnikord tekkis tal tunne, et see oli üks pikk hommik kusagil auruses metallist linnas, kus hommikud kestavad sadu ja sadu tunde. Kus päike maalib kuldpruuniks roostetanud ehitiste ülemiste korruste vahel heljuva sudu. Ta hingaks sisse seda paksu, rasket õhku ja ootaks kuni oleks paras aeg tõusta üles oma traadist rippkiigest.

See oli tegelikult optimistlik tunne. Saabumas oli talv, ilmad muutusid iga päevaga depressiivsemaks, aga tema jaoks elu alles algas. Teised põgenesid külma ja pimeda eest oma soojadesse kodudesse, tema aga otsustas, et on aeg pista pea oma urust välja ja nuhutada hilissügisesi tuuli. Selline eksistents tundus temalegi mõneti kummaline, natuke pahupidine. Aastatega oli ta pöördunud olekusse, milles külm oli soe ja pime oli valge. Päevad algasid päikeseloojangutega, lõppesid päikesetõusudega. Tema jalutas öösiti, elas, mõtles, tundis tundeid öösiti. Kulges läbi varjude ja inspekteeris pimedate nurkade saladusi... ööst öhe. Vihmasematel öödel vaatas vihmavarju serva alt laternate valguses langevaid piiskasid, jättes vesisele tänavale omalt poolt nurgelisi varjulaike.

Siis kui päike oli taevas, magas tema magusat und, maalides pilte aurustest linnadest ja kujutades ette pikki ärkamisi. Kujutades ette natuke selliseid ärkamisi, nagu tema tundis eneses. Pooleldi ta elaski oma unenägudes, konstantses ärkamiseelses seisundis, et ärgata öösse... vaiksesse, pimedasse, udusesse; tundes sellest vaid rõõmu... kas just sünget, aga mõnevõrra melanhoolset kindlasti.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
ootame edasiseid sissekandeid
10. jaanuar 2012, kell 19:44
Muumi ütles …
Umbes selline tunne on küll.
12. jaanuar 2012, kell 22:20
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave

Päikesetõbi

See oli ühel suvel, ma ei mäleta enam, mis aastal, aga oli suvine aeg keset tolmust Eestit. Me läksime mingi seltskonnaga maale. Seal olid mu õde ja Janek ja lapsed ja Janeki sugulased. Mul tuleb väga vähe meelde, mis seal üldse eriti toimus, mis me seal tegime, kuid mul on meeles midagi muud. Mäletan maja - jah, meenub ka aed, ka palavus ja kuivus - ma mäletan neid küll, aga tegevustest lähemalt, inimestest ja vestlustest, on väga vähe meeles, sest mingi muu asi võttis enda alla suurema osa minu kohalolust. Kui me jõudsime aeda, hakkasin ma tundma õõnsat tunnet oma kõhus. Tollel momendil oli see tunne väga nõrk, tabamatu ja teadvustamatu. Me kogunesime aeda kokku, tõenäoliselt sõime ja rüüpasime midagi lõbusat peale, vestlesime, kaasa arvatud ma ise. Kuid samaaegselt hakkasin ma tasapisi sellest õõnsusest teadlikuks saama. Väliselt ei näidanud ma midagi välja, teesklesin, nagu ma poleks midagi märganud ja mõtlesin, kas ma olen ainuke, kes midagi sellist tunneb. Sest mulle tundub ka pr
Lisateave