Mardi varamu

Mu kunagine klassijuhataja, kui ta viimast korda meie klassiga kohtus, andis kõikidele mälestuseks diplomilaadsed paberid, mille peale oli vastava isiku kohta kirjutatud mingi riimis olev lause. Minu kohta oli kirjas "meie Mart on Alaru kelles peitub varamu". Mnjah. Väga kangesti tekkis tunne, et taaskord võidutseb viisakus, mis ei lase paista tõel. Ja võta näpust nüüd... kõikide laste kohta öeldi midagi kena ja/või naljakat, samas kui ma ise leian, et paljude tegelaste peale sealt klassist mõeldes ei kerki esimesena sugugi esile mingid nunnud või üllad omadused vaid pigem just need tüütud, rumalad ja lausa kurvad omadused. Mu enda puhul kerkis esile ilmselt see nähtamatu varamu, mis peitus siis ning peitub ilmselt tänasegi päevani minu laiskuse seina taga. Alati on varuks vana hea laiskus. Sest milleks üritada kui... või noh, lihtsalt - milleks üritada?

Ja teate mis, mina pole küll mingit varamut endas leidnud. Olen mõnikord isegi otsinud. Olen otsinud ühest ja teisest nurgast ja tee või tina - ei mingit varamut mitte kusagil! Ainult praht on see, mis mina näen. Mõnikord leiab päris vinget prahti, aga ühegi peidetud varanduse otsa pole küll sattunud. Diivan, mille peal ma oma kolbas päevad läbi lösutan ei peida enda taga miskit muud kui vaid peidetud ninakolle ja erinevate (tõsi küll - kohati üllatavate) kujudega tolmutorte.

Viimastel päevadel on mind igasuguste stiimulite poolt muudkui togitud, ma olen alatasa pidanud oma diivanilt maha tulema ning mööda seda kolpa ringi jooksma. Ja ma samas juba tean, et seda varandust, millest kõik räägivad - pole lihtsalt. See on muinasjutt, mida ma lapsena veel usuksin, aga, no kurat, täiseale lähenedes olen hakanud sellest läbi nägema. Teate, ühel päeval vaatan ma sinna alla urgu, sinna ninasõõrmesse ka, aga vaevalt, et ma sealt mingit varandust leian. Niipalju kui ma olen aru saanud, puhub seal vaid kohutav, külm tuul.

Täna on üks neist kuidagi eriliselt energilistest öösse jõudnud päevadest, terve aja olen müttanud peas ringi. Muudkui aga uudistanud neid käike ja peidikuid, kogenud enneolematul hulgal  déjà vu-sid ning väsimatult edasi rühanud. Kust selline energia järsult tuli? Kuskilt kuuldus vist jälle mingi kõlakas mingist peidetud varamust kusagil selles samas peas. Väga innustavad jutud. Ajavad kulda otsima. Ajavad otsima. Kulda. Kus see on? Kus ta nüüd on? Mis?... ei, seal ma juba käisin, lähen hoopis sinna edasi.. mnmnm. Kus mu kirka kadus? Kurrat võtaks!

***

Pean tunnistama, et mõnikord tunnen, et ma olen kuidagi väikseks jäänud. Kuhugi justnagu mattunud, ise samas kahanenud iga päevaga. Ma tean, et see on veider tunne; võiks isegi öelda, et rumal on nii mõelda. Aga mõnikord roomab ligi see kummaline mälestus mingist kadunud ajast, kus ma olin suur ja teovõimas. Vaadates ringi selles toas, selles neetud kolbas on sääne tunne kerge tekkima. Midagi nagu oli... kunagi. Unenäos?

***

Lõpuks võtsingi vaevaks vaadata nendesse tuulistesse koobastesse seal all ninas. Ja siin ma nüüd lõpuks olengi, vaatan välja ühest august ja imestan ning kirjutan samal ajal sellest oma päevikusse. Ja nüüd kukkus mul öömüts välja! Ma olen siin nüüd täiesti palja peaga, istun augu ääres, jalad kõlkumas üle serva. Ma näen hiiglaslikke käsi, mis trükivad midagi, aga ma ei näe, mida! Äkki need on jumala käed, mis kirjutavad elu mõtet? Äkki ma saan talt küsida, kus on varamu?

"Kus on varamu?!" Sõnad kostuvad kahtlaselt kaugele, trükiklõbin saadab neid. Vastust ei tule. Ainult klõbin.