tekstivabrik

Hullude silmis peitub tõde, aga tõde on meie jaoks lora. Me hindame pettust rohkem kui ausust. Vahepeal aga leidub üks hull, kelle lausungid rabavad meid jalust ja röövivad meid paljaks meie valedest. Hullu jaoks on see vaid argipäev, mida ta unenägudeski tunnistab. Tal pruugiks see vaid kogemata välja öelda ning teda ümbritsev valede labürint laguneks hetkega laiali. Normaalsed inimesed ei oskaks selles situatsioonis midagi peale hakata. Hull oleks aga õnnelik, et ta ei pea enam lolli mängima.

Kas valge paber aitab mul ennast realiseerida? Kas, kui ma vaatan tühja pilguga läbi seina, oleks mulle vaja paberit, millele oma mõtteid kirjutada, et nad saaksid realiseeruda ning seeläbi mu eksistentsi õigustada? Vastuseks on "ei". Valge paber ei aita mind ennast realiseerida, valge paber on elutu, on vahend ning aitamisega ei ole ta kuidagi seotud. Mina ise realiseerin ennast, olen ühtpidi juba realiseerunud, olen materialiseerunud, olemasolev, käegakatsutav. Aidata saab mind kes? Ainus inimene, keda ma sellel alal soovitada oskan, olen ma ise. Tuleb välja ootamatu tõde. Jah -- mina. Mina tean kõige paremini, kuidas ennast "realiseerida", kui see kord juba probleemiks tuli; omaenda asjaolude arhitekt ei ole keegi muu. See on nagu lugu tollest poisist, kes endal telekineetilised võimed avastas ning pärast selgus, et tal on lihtsalt hämmastav tahtejõud, millega ta oma nägemused reaalseks tegi. Saatejuht, kes sellel teemal tolle sama poisiga intervjuud tegi, üt...

Meie kommuun on kõikidele unistajatele, veidrikutele, joodikutele, üldse igasugu luuseritele aastaringselt avatud. Elame siin oma südamevalusaid ja jõuetuid elusid, vahime ehk liigagi tihti taeva poole, ketrame oma ajast ja arust mõttelõngasid, mis lämmatavad meie diivanite taga pesitsevaid elukaid ning eelkõige joome oma hommikust kohvi. Kohvitass aurab laua peal. Aknast avaneb vaade Kastani tänavale ühel sopasel märtsikuu päeval. Jahedasse kööki astub tuhvli väel hommikumantlis Mart, haarab laualt aurava tassi ning siirdub tantsusammul tagasi tuppa. Tekkidesse mässituna on toas veel 4 inimest oma naridel magamas. Mart suundub oma arvuti taha, et hakata sealt midagi põnevat vaatama. Ta pole veel kindel, mida täpsemalt, aga eks see selgub, kui ta kord oma filmikogule pilgu peale on heitnud. ... Ja siis tuli õhtu. Kui Pets tuppa astus, avanes talle järgmine pilt. Mart istus oma tooli peal ja magas hambad laiali, samal ajal kui arvutiekraanist voolas läbi õhu tema haigutavasse kõ...