Realiseerimine


Kas valge paber aitab mul ennast realiseerida? Kas, kui ma vaatan tühja pilguga läbi seina, oleks mulle vaja paberit, millele oma mõtteid kirjutada, et nad saaksid realiseeruda ning seeläbi mu eksistentsi õigustada? Vastuseks on "ei". Valge paber ei aita mind ennast realiseerida, valge paber on elutu, on vahend ning aitamisega ei ole ta kuidagi seotud. Mina ise realiseerin ennast, olen ühtpidi juba realiseerunud, olen materialiseerunud, olemasolev, käegakatsutav. Aidata saab mind kes? Ainus inimene, keda ma sellel alal soovitada oskan, olen ma ise. Tuleb välja ootamatu tõde. Jah -- mina. Mina tean kõige paremini, kuidas ennast "realiseerida", kui see kord juba probleemiks tuli; omaenda asjaolude arhitekt ei ole keegi muu.

See on nagu lugu tollest poisist, kes endal telekineetilised võimed avastas ning pärast selgus, et tal on lihtsalt hämmastav tahtejõud, millega ta oma nägemused reaalseks tegi. Saatejuht, kes sellel teemal tolle sama poisiga intervjuud tegi, ütles ühel momendil välja midagi, mis mulle kuidagi pikemat aega kummitama on jäänud. Ta ütles: "Pidage nüüd... kui teie loole mõtlema hakata, siis selgub ju tegelikult, et meil KÕIGIL on telekineetilised võimed. Saan ma asjast õigesti aru?" Sellele küsimusele järgnes vaikus. Hetk tõi endaga kaasa küllastava tõe, mida kinnitas ka poisi noogutus. Ma mäletan end mõtlemas, et see pidi olema unenägu; üks neist, milles sa oled teadlik, et näed und ning hakkad koheselt oma unenäo maailmaga mängima. Aga see ei olnud unenägu. Pidin televiisori kinnipanemiseks siiski toolilt tõusma. Kuid samas pean tõdema, et toolilt tõusmine ja televiisori juurde astumine oli pärast seda tõdemust just nagu võlutrikk.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maai...
Lisateave