Realiseerimine


Kas valge paber aitab mul ennast realiseerida? Kas, kui ma vaatan tühja pilguga läbi seina, oleks mulle vaja paberit, millele oma mõtteid kirjutada, et nad saaksid realiseeruda ning seeläbi mu eksistentsi õigustada? Vastuseks on "ei". Valge paber ei aita mind ennast realiseerida, valge paber on elutu, on vahend ning aitamisega ei ole ta kuidagi seotud. Mina ise realiseerin ennast, olen ühtpidi juba realiseerunud, olen materialiseerunud, olemasolev, käegakatsutav. Aidata saab mind kes? Ainus inimene, keda ma sellel alal soovitada oskan, olen ma ise. Tuleb välja ootamatu tõde. Jah -- mina. Mina tean kõige paremini, kuidas ennast "realiseerida", kui see kord juba probleemiks tuli; omaenda asjaolude arhitekt ei ole keegi muu.

See on nagu lugu tollest poisist, kes endal telekineetilised võimed avastas ning pärast selgus, et tal on lihtsalt hämmastav tahtejõud, millega ta oma nägemused reaalseks tegi. Saatejuht, kes sellel teemal tolle sama poisiga intervjuud tegi, ütles ühel momendil välja midagi, mis mulle kuidagi pikemat aega kummitama on jäänud. Ta ütles: "Pidage nüüd... kui teie loole mõtlema hakata, siis selgub ju tegelikult, et meil KÕIGIL on telekineetilised võimed. Saan ma asjast õigesti aru?" Sellele küsimusele järgnes vaikus. Hetk tõi endaga kaasa küllastava tõe, mida kinnitas ka poisi noogutus. Ma mäletan end mõtlemas, et see pidi olema unenägu; üks neist, milles sa oled teadlik, et näed und ning hakkad koheselt oma unenäo maailmaga mängima. Aga see ei olnud unenägu. Pidin televiisori kinnipanemiseks siiski toolilt tõusma. Kuid samas pean tõdema, et toolilt tõusmine ja televiisori juurde astumine oli pärast seda tõdemust just nagu võlutrikk.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave

Päikesetõbi

See oli ühel suvel, ma ei mäleta enam, mis aastal, aga oli suvine aeg keset tolmust Eestit. Me läksime mingi seltskonnaga maale. Seal olid mu õde ja Janek ja lapsed ja Janeki sugulased. Mul tuleb väga vähe meelde, mis seal üldse eriti toimus, mis me seal tegime, kuid mul on meeles midagi muud. Mäletan maja - jah, meenub ka aed, ka palavus ja kuivus - ma mäletan neid küll, aga tegevustest lähemalt, inimestest ja vestlustest, on väga vähe meeles, sest mingi muu asi võttis enda alla suurema osa minu kohalolust. Kui me jõudsime aeda, hakkasin ma tundma õõnsat tunnet oma kõhus. Tollel momendil oli see tunne väga nõrk, tabamatu ja teadvustamatu. Me kogunesime aeda kokku, tõenäoliselt sõime ja rüüpasime midagi lõbusat peale, vestlesime, kaasa arvatud ma ise. Kuid samaaegselt hakkasin ma tasapisi sellest õõnsusest teadlikuks saama. Väliselt ei näidanud ma midagi välja, teesklesin, nagu ma poleks midagi märganud ja mõtlesin, kas ma olen ainuke, kes midagi sellist tunneb. Sest mulle tundub ka pr
Lisateave