tekstivabrik

Kes me oleme? Kes oled sina ja kes olen mina? Meil on tuhanded kilomeetrid seljataga, meeletu hulk sõnu on meie mõistusest läbi käinud. Kes me oleme? Hetked mööduvad kiirelt, ent oleme alati kohal, teame me seda või mitte... Keset oma elu on meil käimas sadu erinevaid projekte, pooleliolevaid maju, millest enamuse oleme ära unustanud; ka kõige aktuaalsemad projektid ununevad meil ära, kuid sebivad meil peades edasi, pannes meid tegema liigutusi ja ütlema asju, millest me tegelikult aru ei annagi. Ja siis mõnel helgemal hetkel taipame, et alati tegeleme me mingite oma projektidega, teadvustame me seda endale või mitte. See on üks asi, mis teeb meid inimesteks; mis annab meile kaastunde; mis lisab meile mõõtme - meie argimured, mille tähtsus on mõnes mõttes ülehinnatud, mõnes mõttes alahinnatud. Ma armastan sind. Ja ma armastan sinu palverännakut läbi argielu. Seal on sinu igatsev hing ja sinu müstiline masinavärk. Sinu nägu on reljeef, sinu silmad on koopad ja seal koopais elab alke...

Undav arvuti on nagu propeller kusagil kongis, mille seinad on tehtud facebooki lehekülgedest ning iseenda mõistuse tühjuse peegelpiltidest. Propeller, mis puhub tuppa vatti ja jõuetust ja harjumuse kotihigi lõhna. Ühes paigas viibimine on midagi hulluksajavat. Pole ime, et vanad majad aeg-ajalt kummitavad. Nende seinad on laetud tardumusega. Iga elatud päev ühes ja samas paigas muudab su terakese märkamatumaks iseenda jaoks. Viibid liiga kaua ühes kohas -- kaotad iseenda. Mõndadel juhtudel kaovad inimesed oma majadesse lõplikult -- see on üldiselt vanaduse märk -- aga vanadusele, mu sõbrad, aitavad kaasa seinad. Pool oma hingest on juba antud seinte kätte, pool väreleb veel eneses. Hiljem tullakse neile külla ja vaadatakse neid nagu muuseumieksponaati. Need seinad tõesti oskaksid palju öelda. Ja "palju" all pean ma silmas ühte sõna või lauset, mis end katkise grammofoni kombel kordab. Kiiktoolis kõdunev teine pool pomiseks ilmselt midagi vastu. Ja muuseumikülastajad tunne...