Kes me oleme?

Kes me oleme? Kes oled sina ja kes olen mina? Meil on tuhanded kilomeetrid seljataga, meeletu hulk sõnu on meie mõistusest läbi käinud. Kes me oleme? Hetked mööduvad kiirelt, ent oleme alati kohal, teame me seda või mitte... Keset oma elu on meil käimas sadu erinevaid projekte, pooleliolevaid maju, millest enamuse oleme ära unustanud; ka kõige aktuaalsemad projektid ununevad meil ära, kuid sebivad meil peades edasi, pannes meid tegema liigutusi ja ütlema asju, millest me tegelikult aru ei annagi. Ja siis mõnel helgemal hetkel taipame, et alati tegeleme me mingite oma projektidega, teadvustame me seda endale või mitte. See on üks asi, mis teeb meid inimesteks; mis annab meile kaastunde; mis lisab meile mõõtme - meie argimured, mille tähtsus on mõnes mõttes ülehinnatud, mõnes mõttes alahinnatud.

Ma armastan sind. Ja ma armastan sinu palverännakut läbi argielu. Seal on sinu igatsev hing ja sinu müstiline masinavärk. Sinu nägu on reljeef, sinu silmad on koopad ja seal koopais elab alkeemik. Sinu vaateulatuses on ilm, alkeemik su silmis otsib suunda. Vaadates sulle otsa näen ma maastikku, mis elab. Kerges hämmingus ja samal ajal rõõmus ütlen ma sulle asju ja sa ei vasta mulle kajaga vaid kiirgad vastu nõidust, mis tõlgib mu sõnad loodusesse, ühildab mu nime minu suundadega ning embab mind olematuks.

Iga hetkega tähendab reaalsus midagi uut. Ja alati on see tabamatu kuna tabamuse keskpaik on meie endi silmatagune. Ja kadunud me olemegi, nagu äsjamöödunud hetk, ent ikkagi alles -- taaslooduina iseeneste poolt nagu jutt, mis rändab suust suhu, iga korraga mõneti uus, kuid ikkagi seesama. Pöördun enda juurde tagasi ning kohati ma imestan, millega ma hakkama olen saanud, oh mind! Neid püüdlusi ning igatsusi, mida ma varem pole märganudki! Aga ma tegelen nendega, sest nähtavasti on nad tõesti seda väärt. Pöördun enda juurde tagasi, olles justkui ümberkaudse maailma rollis, vaadates sulle silma nagu vaataksin peeglisse. Mu püüdlused on sinu kätes ja sa näed mu igatsust.

Sa hoiad neid.