tekstivabrik

Ärkan üles oma köhahoo peale, näen tekil vedelemas minu kurgust väljapaiskunud erinevais staadiumeis veriseid looteid; põksuvaid ja tuiklevaid. Voodiserval roomab värske imik, kasvades silmale peaaegu nähtaval kiirusel, ning ronib voodilt põrandale, kus kakerdavad põngerjad, pätakad, plikatirtsud ja igasugu muud vääksuvad, mörisevad, lalisevad ja kilkavad moodustised. Teistes tubades sagivad juba suuremamõõdulised olevused. Tatsavad ja paterdavad, osad kukerpallitavad ja teevad isegi saltosid, osad vaaruvad süngel sahinal. Kostub pominaid, mõminaid, vahele lõikuvad aeg-ajalised hõiked ja huilged, samas kui tundub, et üleüldine vadinafoon pidevalt valjeneb. Liikudes aga korteri kaugematesse nurkadesse võib siin-seal leida kõdunevaid tompe; osad lae all õõtsuvad, osad põrandanurgis känkras, muld ümberringi kihevil kerkimas ning neid aeglaselt enesesse neelamas. Seinadki neis tubades kõdunevad; tapeedi taga näikse rajatavat mingit pisilaste linna, mille õitseng saabub koos kortermaja pan...

Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.

Taamalt tõuseb tesserakt, mille olemus on kujutlusvõime piiridest väljaspool asuv, mistõttu on üüratult raske seda näha, veel vähem tunnistada. Ta algab sõnast, mis virvendab oma tundmatu kolmemõõtmelise kirjapildi ning mägikeha vahel, mille fjordides rändab hõõgvel vasikas, ilma jalgadeta lendvasikas, kelle sarveköndid lahendavad mõistatusi, mida pakuvad punasest järveveest kerkivad aurukujud, samas kui mägi on ühtlasi peale sõna veel ka valem, mille lahendus moondub pidevalt nagu ürgmateeria omnigeneetiline virrvarr. Uksed avanevad ümberringi puhtalt vilksamisi tesserakti nägemisest, ent seejärel sulguvad koheselt, jättes järele üksnes palaviku, mille unenägudes kummitavad lüngad, mida ei täida ükski kujutluspilt. Palaviku jätkudes avastatakse endis idanev kahtlus ja idanev veendumus, aga jääb selgusetuks, kahtlus mille osas; veendumus millesse? Üks aina lammutab, teine aina ehitab, aga jällegi: mida? Käte vahel valmivad veidrad uued moodustised - nood saadetakse ilma peale laiali. ...