Leek mu ümber kasvab, hoidmaks alal tegevuste anonüümsust. Hoidmaks alal saladust, mille põhjal võib liigutusi teha. Leek põletab mult maha üleliigse kihi, millel kobrutavad parasiidid, siia-tänna põiklevad meelepetted. Tuhk tõuseb kõrgele atmosfääri ning leiab õige koha endale looduses. Teadmatus jääb puhtal kujul minu sisse. Rahu toob see tuli; leegi keskel olen mina ehk siis tühjus. Sealt lähtuvad puhtad kavatsused, üks puhas taotlus. Üks. On eimiski see, mis eredalt põleb. Puhas hingus, meeletu ja kujutu. Olematus, mis kamandab olevat ja paneb ta ümberringi kihisema ja viskuma. Kõik olev ütleb: "ma olen su leegiks, oo Tühi!". Ja kasvab ja kasvab, tantsib ja keerleb. Tulevad helid, sädemed ja elajad, laiendamaks leeki tulele, mille aluseks on saladus. Mind ei ole, ent kõik on siiski mina. Üleliigsus hajub teadmises, mis idaneb aja mullas... Muld on teejuht teadvuse öhe.
Juhtum Karlovas
Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Kommentaarid