Tesserakt; sest nimetus ei ole nimetus

Taamalt tõuseb tesserakt, mille olemus on kujutlusvõime piiridest väljaspool asuv, mistõttu on üüratult raske seda näha, veel vähem tunnistada. Ta algab sõnast, mis virvendab oma tundmatu kolmemõõtmelise kirjapildi ning mägikeha vahel, mille fjordides rändab hõõgvel vasikas, ilma jalgadeta lendvasikas, kelle sarveköndid lahendavad mõistatusi, mida pakuvad punasest järveveest kerkivad aurukujud, samas kui mägi on ühtlasi peale sõna veel ka valem, mille lahendus moondub pidevalt nagu ürgmateeria omnigeneetiline virrvarr. Uksed avanevad ümberringi puhtalt vilksamisi tesserakti nägemisest, ent seejärel sulguvad koheselt, jättes järele üksnes palaviku, mille unenägudes kummitavad lüngad, mida ei täida ükski kujutluspilt. Palaviku jätkudes avastatakse endis idanev kahtlus ja idanev veendumus, aga jääb selgusetuks, kahtlus mille osas; veendumus millesse? Üks aina lammutab, teine aina ehitab, aga jällegi: mida? Käte vahel valmivad veidrad uued moodustised - nood saadetakse ilma peale laiali. Osad pannakse kirjapildis pudelisse merele rändama, osad sosistatakse lindudele taevastel retkedel edasi rääkimiseks, osad pannakse veerema nagu hääletult kõnelevad mõistatused. Ühtlasi aga ilmuvad siia-sinna ka tühjused: kollektiivsed mälulüngad, helide hetkelised vaikimised, loogikareeglite kohatised varingud. Tesserakt ise jõuab ühel hetkel seniiti, ja ei maksa ilmselt kirjeldada seda, mis juhtuma hakkab, sest kirjapilt ei luba seda edasi andagi. Tähendused lahtuvad nagu kõik muud kujuteldavad seaduspärad. Kõik eeldused osutuvad ekslikeks, ning elu... elu ei kao kuhugi, sest elu pole kunagi olnudki, nüüd on sellel ammu juba teine nimetus.

Ja teine olemus ja teine oletus.

öö

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkk
Lisateave

Päikesetõbi

See oli ühel suvel, ma ei mäleta enam, mis aastal, aga oli suvine aeg keset tolmust Eestit. Me läksime mingi seltskonnaga maale. Seal olid mu õde ja Janek ja lapsed ja Janeki sugulased. Mul tuleb väga vähe meelde, mis seal üldse eriti toimus, mis me seal tegime, kuid mul on meeles midagi muud. Mäletan maja - jah, meenub ka aed, ka palavus ja kuivus - ma mäletan neid küll, aga tegevustest lähemalt, inimestest ja vestlustest, on väga vähe meeles, sest mingi muu asi võttis enda alla suurema osa minu kohalolust. Kui me jõudsime aeda, hakkasin ma tundma õõnsat tunnet oma kõhus. Tollel momendil oli see tunne väga nõrk, tabamatu ja teadvustamatu. Me kogunesime aeda kokku, tõenäoliselt sõime ja rüüpasime midagi lõbusat peale, vestlesime, kaasa arvatud ma ise. Kuid samaaegselt hakkasin ma tasapisi sellest õõnsusest teadlikuks saama. Väliselt ei näidanud ma midagi välja, teesklesin, nagu ma poleks midagi märganud ja mõtlesin, kas ma olen ainuke, kes midagi sellist tunneb. Sest mulle tundub ka pr
Lisateave