Tesserakt; sest nimetus ei ole nimetus

Taamalt tõuseb tesserakt, mille olemus on kujutlusvõime piiridest väljaspool asuv, mistõttu on üüratult raske seda näha, veel vähem tunnistada. Ta algab sõnast, mis virvendab oma tundmatu kolmemõõtmelise kirjapildi ning mägikeha vahel, mille fjordides rändab hõõgvel vasikas, ilma jalgadeta lendvasikas, kelle sarveköndid lahendavad mõistatusi, mida pakuvad punasest järveveest kerkivad aurukujud, samas kui mägi on ühtlasi peale sõna veel ka valem, mille lahendus moondub pidevalt nagu ürgmateeria omnigeneetiline virrvarr. Uksed avanevad ümberringi puhtalt vilksamisi tesserakti nägemisest, ent seejärel sulguvad koheselt, jättes järele üksnes palaviku, mille unenägudes kummitavad lüngad, mida ei täida ükski kujutluspilt. Palaviku jätkudes avastatakse endis idanev kahtlus ja idanev veendumus, aga jääb selgusetuks, kahtlus mille osas; veendumus millesse? Üks aina lammutab, teine aina ehitab, aga jällegi: mida? Käte vahel valmivad veidrad uued moodustised - nood saadetakse ilma peale laiali. Osad pannakse kirjapildis pudelisse merele rändama, osad sosistatakse lindudele taevastel retkedel edasi rääkimiseks, osad pannakse veerema nagu hääletult kõnelevad mõistatused. Ühtlasi aga ilmuvad siia-sinna ka tühjused: kollektiivsed mälulüngad, helide hetkelised vaikimised, loogikareeglite kohatised varingud. Tesserakt ise jõuab ühel hetkel seniiti, ja ei maksa ilmselt kirjeldada seda, mis juhtuma hakkab, sest kirjapilt ei luba seda edasi andagi. Tähendused lahtuvad nagu kõik muud kujuteldavad seaduspärad. Kõik eeldused osutuvad ekslikeks, ning elu... elu ei kao kuhugi, sest elu pole kunagi olnudki, nüüd on sellel ammu juba teine nimetus.

Ja teine olemus ja teine oletus.

öö