Tulekuma

Istun kuuris, vaatan seina ääres põlevat kõrvitsalampi ning kuulan lehtede kõrvulukustavat sahinat. Tean, et pean varsti jälle minema, aga ootan siiski viimast hetke enne varjude saabumist. Ümisen enda seltsiks üht viisi, seinapealne valgusemäng räägib samal ajal juttu. Vaikin taas ja kuulan neid lehti, kui kõrvitsalamp teeb korraga ühe väikese tõmbluse oma näos ning ma tean, et mul tuleb nüüd minna. Tõustes pingilt tunnen kohutavat kergust -- see on mu hirm. Kuskil kuuri lähedal, ma tean, on see mis mind jälitab. Kõrvitsalambi irve tasapisi süveneb. Seinapalkide sooned on hakanud tantsu lööma ning mu lippav samm viib mu uksest välja. Võtan oma jalgratta ning hakkan väntama. Ma arvan, et kuuri enam ei ole mu selja taga. Ma arvan, et selle asemel on mingi must sirutuv jäse. Ma arvan, aga ma ei tea, sõkun lihtsalt pedaale ning kihutan hämarusse. Tumesinine läbinähtamatu udusein, lendavatest lehtedest kihav, puudutab mu nägu ja rahustab mu hinge. Tormituule möll lülitub minus välja, ehkki ümbrus jääb sama püsituks. Ratta seljas kihutades avaldub oaas; tüünus, mis lubab silmad pärani lahti teha ja vaadata enda ümber ringi. Aegluubis taandub ka udu mõneti eemale. Tolmus, lehtedes ja piiskades on kristalne selgus. Kõik hetked tulevad kokku nendesse punktidesse, mida vaatan. Mööduvas puus ma näen rabavat kaastunnet kõige osas, mida tunnen. Selle tantsisklevad oksad, võbelevad lehed, laulavad koorina mantraid mu südame õnnistuseks; ja tüvi puurib mu hinge oma toestava pilgu. Sõites koonduvad mu juuksed kukla taha tunglevateks püramiidideks, mille tippudest eralduvad leegid. Mühina saatel läbin ma ilmastiku kihte; silmad kinni, süda lahti; ja jõuan ühel päeval kõrbelagendikule, asukoht teadmata. Taevalaotusel visanduvad stseenid minevikust ja tulevikust. Leian endale miraaži väikese voodinurgaga ning jään taevaseid ilmutusi jälgima. Näen, et olen maanteel, hääletan, ja mul pole midagi peale mu riiete. Mind võtab vastu minibuss, kuhu sisse astudes avastan end hämarast toast, mida valgustab oranžikas põrandalamp. Teisel pool lampi, hämaruses, on aimata kellegi kogu. Aga rääkimise asemel kostub sealt raadioraginat, nagu keegi otsiks õiget sagedust ning kohale jõuavad ainult poolikud laused, ähmased muusikakatked ja valge müra. Siis käib taevas välgatus, ilmub pilt inimesest teisel pool õuelauda, joomas kohvi. Nägu tuleb tuttav ette, kuid olen kindel, et pole teda kunagi näinud. Ühes lühikeses pilgus avaldub sõnastamatu tõde. Samal ajal kuulen raksatust. Ilmutus on kadunud, alles on süvenev-sinine kõrbetaevas. Voodinurga miraaž on hajunud; ma tõusen maast istukile, vaatan ümberringi ja näen ühte põõsast -- pole kahtlust, et raksatus tuli sealt. Mu ihukarvad kerkivad püsti ja ma hakkan põõsa suunas liikuma. Seal on mingi äsjaleitud mõistatus, mis tõmbab nagu ürgne põhjatu kuristik. Püstikerkinud karvad hakkavad kasvama, kämblad muutuvad tigedaks, jõudu pumpab kusagilt sisse. Astun pöörases rahus edasi kuni jõuan põõsani välja. Kuidagimoodi on sinna varblane endale pesa ehitanud. Ta hüppab seal nõiduslikult ringi, viies läbi mingit rituaali, mis on mõeldud kuidagi just minule. Pärast teadmata aja möödumist vaatan üles ja näen, et taevasse on tekkinud must punkt, millest väljuvad sinkjashallid kurrud. Varblane säutsub samal ajal midagi kõnekat. Ta räägib minuga, kui ma lummuses taevasse vaatan; sosistab mõnd saladust, loitsib mingit teadmist -- muudkui seletab. Taevalaotus on vahepeal maale lähemale jõudnud ja mu kõrvakuulmine on teravdunud. Kõhust tulevad signaalid on täpsustunud, mitmekesistunud, tugevnenud. Vaatan tagasi maha, näen et varblast enam ei ole; põõsast ja pesast on saanud lõke. Kuklas on tunda kellegi puurivat pilku -- ilmselt too hiiglaslik silm, mis mind taevast vaatab. Tuli mu silme ees räägib sama juttu, mida varblanegi -- ta jätkab loo teekonda üha sügavamale ja sügavamale mingi tuuma poole. Rituaal pole veel lõppenud. Maa on märkamatult lohku vajunud ja mina asun oru südames. Nõlvadele on kusagilt ilmunud inimesed -- nood tulevad tasapisi lõkkele lähemale. Silmapiirilt koguneb neid juurde. Kõhutunne ütleb, et varsti haarab mind pöörane melu, mis tõmbab mu enda keerisesse. Teisel pool lõket näen juba paari põnevil pidulist. Nad ei tea vist isegi kuhu nad sattunud on. Minu poole vaadatakse kummaliste pilkudega. Neist loeb välja hirmuga segatud imetlust, mis pikemal vaatamisel areneb kirkaks huviks. Lõkke äärde koguneb inimesi juurde; lainena levib neisse andumus, mis paneb nad laulma. Maapind pakitseb anonüümsest armastusest ja mu öös roheliselt helendama hakkav keha tõstab käe ning osutab sõrmega taevasse. Mõistan, et mõne hetke möödudes on minu kehast saanud monument, samas kui ma ise olen kolinud taevase silmaiirise sisse. Ja ühtäkki tulvab minusse kõik mu magamata jäänud uni. Silmalaug vajub tinaraske resoluutsusega kinni, kõrvaltoast kumab oranžikat valgust.