tekstivabrik

Elu on keeruline siis, kui seda mitte elada. Pole olemas sellist asja nagu pingutus või raskus, kui näha maailma ilma raamideta, mis keelavad katsetamast. Me kasutame elamisel tohutult kahtlusemõtteid, mis takistavad seda kulgemast. Mul on rida häid valikuid, kuidas ennast teostada. Valides ühe nendest ma ei kahtle ning astun julgelt edasi. Kui juhtub tulema mingi viga või probleem ei tasu sellest ennast väga heituda lasta. Nendest saab üle. Ja kui ei saagi, siis on olemas valik muid võimalusi oma elu jätkamiseks. Kui aga mitte astuda samme, muutub elu tõesti keeruliseks. See muutub mittereaalseks. Ning meil tekib sellega seoses konflikt. Väidame endid nägema asju seal, kus neid ei ole. Me õpime oma mõtteid mitte usaldama, iseendasse kahtlevalt suhtuma. Muutume ebareaalseteks ning ühes oma kujutluspiltidega imbume illusioonide dimensiooni.

Inimesel, kelle kokkupuuted päevakorras-olevaga on harvad või siis pealiskaudsed, on minu arvates keeruline välja tulla millegi teiste jaoks huvipakkuva või arusaadavaga. Seega.. siit on mulle pisike märkus: pöörata suuremat tähelepanu ja huvi enda ümber toimuvale. Ning teine asi... seoses just eelöelduga: liialt palju raisatakse oma energiat üleliigsete sõnade tarbeks. Igal sõnastatud mõttel on oma potentsiaalne energia, mida enamasti ei kasutata paraku ära. Räägitakse peakside ja võikside läbi kõigest, mida teha, kuid harva realiseeritakse, harva üldsegi mäletatakse oma algseid ideid ja kavatsusi. Või siis kui tuleb meelde kunagine kavatsus, ei tule meelde jällegi selle tekkepõhjus.. või.. vabandust -- ei tuletata seda teadlikult meelde. Kuigi ma ehk saan loogika abil aru, miks ma midagi tahtsin, ei ole siiski nii lihtne sellest võib-olla nii hästi aru saada, kui tollel hetkel. Küllalt raske oleks elada ilma eneseusalduseta ja paraja julguse või uljuseta. Kujutlege inimest, kes ...

On arvutiekraan. Tähemärkide jada, mis aegamööda pikeneb ning raam, mis seda ümbritseb. Ümberringi on seal palju erinevaid nuppe ja lüliteid. Iga nupu taga on uus aken, iga lüliti taga uued paneelid.. uute nuppudega ja nende taga ikka veel ja veel uued aknad... uute lülititega. Rahuliku voona tekib juurde tähemärki, mis isekeskis rühmi moodustavad ning mingit ideed kehastavad. Kuskilt ilmub kellegi käsi, mis ühe nupu poole sirutub ning seda järjekindlalt vajutada üritab, kuid nupu asemel tundub seal olevat hoopis külm ja kõva klaas. Seesama käsi liigub nüüd natuke allapoole -- sinna kus ei ole enam ekraani, vaid seda ümbritsev raam. Ja seekord vajutab ta ühele teistsorti nupule -- seekord õnnestub tal nupulevajutamisega midagi ka korda saata. Ta lülitab selle va ekraani välja! Enam ei ole noid arvutuid aknaid akende taga, on vaid must ruut, mis huvi ei paku. Nüüd on aeg särada neil asjadel, mis laual vedelevad -- nendel plaatidel, juhtmetel ja kõlaritel ja tassidel, on aeg särada se...