keerulisus... heh.. bullshit

Elu on keeruline siis, kui seda mitte elada. Pole olemas sellist asja nagu pingutus või raskus, kui näha maailma ilma raamideta, mis keelavad katsetamast. Me kasutame elamisel tohutult kahtlusemõtteid, mis takistavad seda kulgemast.
Mul on rida häid valikuid, kuidas ennast teostada. Valides ühe nendest ma ei kahtle ning astun julgelt edasi. Kui juhtub tulema mingi viga või probleem ei tasu sellest ennast väga heituda lasta. Nendest saab üle. Ja kui ei saagi, siis on olemas valik muid võimalusi oma elu jätkamiseks.

Kui aga mitte astuda samme, muutub elu tõesti keeruliseks. See muutub mittereaalseks. Ning meil tekib sellega seoses konflikt. Väidame endid nägema asju seal, kus neid ei ole. Me õpime oma mõtteid mitte usaldama, iseendasse kahtlevalt suhtuma. Muutume ebareaalseteks ning ühes oma kujutluspiltidega imbume illusioonide dimensiooni.

Kommentaarid

Preili Helena. ütles …
Tegelikult õigus.
Kuigi vaidleksin osaliselt vastu.
Sinu teoorias ei maininud Sa sõltuvusi. Riskid millegiga, riskid kõigega. See ei kehti ainult narkootikumi puhul, vaid kõige pudul. Inimesed, kohad, misiganes harjumused.
Paljud asjad on lihtsalt ühes sellises nõiaringis, ning parem oleks nendega naljatamine lihtsalt jätta.
Kõike ei saa võtta kindlasti nii kergele õlale, nagu Sa kirjeldasid seda just. Aga paljus aspektis teeb inimkond seda liiga vähe.
Võtta kasvõi armastus. Olen veendunud, et maailm oleks parem ja rõõmsam, kui kõik väljendaksid oma armastust.
Ah, Su enda mõte kadus selle hunniku alla just ära. Vabandan, üldises mõttes on jah nii, nagu mainisid.
18. märts 2008, kell 01:15
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maai...
Lisateave