avaus
On arvutiekraan. Tähemärkide jada, mis aegamööda pikeneb ning raam, mis seda ümbritseb. Ümberringi on seal palju erinevaid nuppe ja lüliteid. Iga nupu taga on uus aken, iga lüliti taga uued paneelid.. uute nuppudega ja nende taga ikka veel ja veel uued aknad... uute lülititega. Rahuliku voona tekib juurde tähemärki, mis isekeskis rühmi moodustavad ning mingit ideed kehastavad.
Kuskilt ilmub kellegi käsi, mis ühe nupu poole sirutub ning seda järjekindlalt vajutada üritab, kuid nupu asemel tundub seal olevat hoopis külm ja kõva klaas. Seesama käsi liigub nüüd natuke allapoole -- sinna kus ei ole enam ekraani, vaid seda ümbritsev raam. Ja seekord vajutab ta ühele teistsorti nupule -- seekord õnnestub tal nupulevajutamisega midagi ka korda saata. Ta lülitab selle va ekraani välja!
Enam ei ole noid arvutuid aknaid akende taga, on vaid must ruut, mis huvi ei paku. Nüüd on aeg särada neil asjadel, mis laual vedelevad -- nendel plaatidel, juhtmetel ja kõlaritel ja tassidel, on aeg särada sellel markeril, mis seal sirgelt püsti seisab, sellel mehel, kes sealt redeliga üles ronib.
Alla ei tasu vaadata, peab vapralt edasi rühkima, peab edasi ronima -- lõpp ei ole enam kaugel, iga astmega jõuab sein vähehaaval lähemale, iga vähima kui pulga vallutamine on liikumine tipu suunas.. Mitte mõelda allolevale, ees on pulgad, nendele tuleb keskenduda.. ja järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine... oot. Ongi läbi! Lõpuks ometi jõdsin pärale.
Torni tipus puhub võimas tuul ning avaneb ebamaine vaade metsadele ja mägedele. Sellel kõrgusel on õhk miskipärast kummalist väge täis. Varbad ei ulatu enam ühtegi kindlat kohta puudutama. Sujuvalt hõljub keha selle maastiku poole kui tuul teda pehmelt ja hellalt kannab. Ei ole enam redelit, ei torni -- on vaid õhk ja need mäed -- nüüd on tiivad ja suled.
Kuskilt ilmub kellegi käsi, mis ühe nupu poole sirutub ning seda järjekindlalt vajutada üritab, kuid nupu asemel tundub seal olevat hoopis külm ja kõva klaas. Seesama käsi liigub nüüd natuke allapoole -- sinna kus ei ole enam ekraani, vaid seda ümbritsev raam. Ja seekord vajutab ta ühele teistsorti nupule -- seekord õnnestub tal nupulevajutamisega midagi ka korda saata. Ta lülitab selle va ekraani välja!
Enam ei ole noid arvutuid aknaid akende taga, on vaid must ruut, mis huvi ei paku. Nüüd on aeg särada neil asjadel, mis laual vedelevad -- nendel plaatidel, juhtmetel ja kõlaritel ja tassidel, on aeg särada sellel markeril, mis seal sirgelt püsti seisab, sellel mehel, kes sealt redeliga üles ronib.
Alla ei tasu vaadata, peab vapralt edasi rühkima, peab edasi ronima -- lõpp ei ole enam kaugel, iga astmega jõuab sein vähehaaval lähemale, iga vähima kui pulga vallutamine on liikumine tipu suunas.. Mitte mõelda allolevale, ees on pulgad, nendele tuleb keskenduda.. ja järgmine ja järgmine ja järgmine ja järgmine... oot. Ongi läbi! Lõpuks ometi jõdsin pärale.
Torni tipus puhub võimas tuul ning avaneb ebamaine vaade metsadele ja mägedele. Sellel kõrgusel on õhk miskipärast kummalist väge täis. Varbad ei ulatu enam ühtegi kindlat kohta puudutama. Sujuvalt hõljub keha selle maastiku poole kui tuul teda pehmelt ja hellalt kannab. Ei ole enam redelit, ei torni -- on vaid õhk ja need mäed -- nüüd on tiivad ja suled.
Kommentaarid