mõtlemisest ja kavatsemisest
Inimesel, kelle kokkupuuted päevakorras-olevaga on harvad või siis pealiskaudsed, on minu arvates keeruline välja tulla millegi teiste jaoks huvipakkuva või arusaadavaga. Seega.. siit on mulle pisike märkus: pöörata suuremat tähelepanu ja huvi enda ümber toimuvale.
Ning teine asi... seoses just eelöelduga: liialt palju raisatakse oma energiat üleliigsete sõnade tarbeks. Igal sõnastatud mõttel on oma potentsiaalne energia, mida enamasti ei kasutata paraku ära. Räägitakse peakside ja võikside läbi kõigest, mida teha, kuid harva realiseeritakse, harva üldsegi mäletatakse oma algseid ideid ja kavatsusi. Või siis kui tuleb meelde kunagine kavatsus, ei tule meelde jällegi selle tekkepõhjus.. või.. vabandust -- ei tuletata seda teadlikult meelde. Kuigi ma ehk saan loogika abil aru, miks ma midagi tahtsin, ei ole siiski nii lihtne sellest võib-olla nii hästi aru saada, kui tollel hetkel.
Küllalt raske oleks elada ilma eneseusalduseta ja paraja julguse või uljuseta. Kujutlege inimest, kes enne igat liigutust pikka aega kahtleb ja mõtleb ja sellega väga palju üldsegi tegemata jätab. Miski pole tema jaoks reaalne, igal pool on tähendused, mis omavahel kombineerudes moodustavad omakorda veel ja veel tähendusi. Maailm oleks justkui täis lõputuid võimalusi, kuid mis sellise nägemuse piinavaks muudab, on see, et mitte ükski nendest võimalustest ei realiseeru. Kõik on sama mis mitte midagi. Illusioon, et meil on erinevate variantide vahel valida, võib meid üllataval kombel tegelikult väga piiritletuks teha. Nagu ka sõnad, millele midagi ei ehitata. Kõik oleks justkui meeletu siplus, mis üritab eemale hoida oma üksioleku paratamatusest, eemale hoida praegusest hetkest, mis tegelikult ilmvõimatu on. Ei ole võimalik põgeneda iseenda varju eest.
Ma juba olen siin. Kõik toimub nüüd. Ka see, mida me tajume valikute tegemisena, leiab aset nüüd. Ja valikute tegemine ei ole nende elluviimine. See on teine hetk ja sellevõrra teistsugune, moondunud maailm. Ainuke sild valikute tegemise ja nende elluviimise vahel on mälu. Tihti on sinna salvestunud mõte "ma pean (midagi tegema)" ja mitte (edasilükatud) kavatsus "ma hakkan nüüd (midagi tegema)". Ja kavatsus lükatakse edasi ainult siis, kui on midagi pakilist, mis seda sooritamast takistab. Mõte ei sunni millekski, kui ei üritata jõuda selle tuumani -- põhjuseni, millest see sündis. Kui aga jõutakse tuumani, muutub mõte väga kergelt kavatsuseks. Mõttel on illusoorne toime panna inimest uskuma, et paljalt tema mõtlemine viib mingi tulemuseni. Tegu on lihtsalt liiga argise nähtusega: mõtted lendavad mööda pead iga sekund ringi. Kavatsusteks muutuvad aga väga vähesed neist.
Ning teine asi... seoses just eelöelduga: liialt palju raisatakse oma energiat üleliigsete sõnade tarbeks. Igal sõnastatud mõttel on oma potentsiaalne energia, mida enamasti ei kasutata paraku ära. Räägitakse peakside ja võikside läbi kõigest, mida teha, kuid harva realiseeritakse, harva üldsegi mäletatakse oma algseid ideid ja kavatsusi. Või siis kui tuleb meelde kunagine kavatsus, ei tule meelde jällegi selle tekkepõhjus.. või.. vabandust -- ei tuletata seda teadlikult meelde. Kuigi ma ehk saan loogika abil aru, miks ma midagi tahtsin, ei ole siiski nii lihtne sellest võib-olla nii hästi aru saada, kui tollel hetkel.
Küllalt raske oleks elada ilma eneseusalduseta ja paraja julguse või uljuseta. Kujutlege inimest, kes enne igat liigutust pikka aega kahtleb ja mõtleb ja sellega väga palju üldsegi tegemata jätab. Miski pole tema jaoks reaalne, igal pool on tähendused, mis omavahel kombineerudes moodustavad omakorda veel ja veel tähendusi. Maailm oleks justkui täis lõputuid võimalusi, kuid mis sellise nägemuse piinavaks muudab, on see, et mitte ükski nendest võimalustest ei realiseeru. Kõik on sama mis mitte midagi. Illusioon, et meil on erinevate variantide vahel valida, võib meid üllataval kombel tegelikult väga piiritletuks teha. Nagu ka sõnad, millele midagi ei ehitata. Kõik oleks justkui meeletu siplus, mis üritab eemale hoida oma üksioleku paratamatusest, eemale hoida praegusest hetkest, mis tegelikult ilmvõimatu on. Ei ole võimalik põgeneda iseenda varju eest.
Ma juba olen siin. Kõik toimub nüüd. Ka see, mida me tajume valikute tegemisena, leiab aset nüüd. Ja valikute tegemine ei ole nende elluviimine. See on teine hetk ja sellevõrra teistsugune, moondunud maailm. Ainuke sild valikute tegemise ja nende elluviimise vahel on mälu. Tihti on sinna salvestunud mõte "ma pean (midagi tegema)" ja mitte (edasilükatud) kavatsus "ma hakkan nüüd (midagi tegema)". Ja kavatsus lükatakse edasi ainult siis, kui on midagi pakilist, mis seda sooritamast takistab. Mõte ei sunni millekski, kui ei üritata jõuda selle tuumani -- põhjuseni, millest see sündis. Kui aga jõutakse tuumani, muutub mõte väga kergelt kavatsuseks. Mõttel on illusoorne toime panna inimest uskuma, et paljalt tema mõtlemine viib mingi tulemuseni. Tegu on lihtsalt liiga argise nähtusega: mõtted lendavad mööda pead iga sekund ringi. Kavatsusteks muutuvad aga väga vähesed neist.
Kommentaarid