mättad, mättad
Kuskil on elu.
On liikumine, motivatsioon, põhjus ja tagajärg. On mõisted, tähed, sõnad ja laused, abstraktsioonide pikk tunnel. On mehhanismid, energia, mis nad tööle paneb, seadused, mille järgi nad töötavad. Pikk tunnel on liikumatu, kivine, külm. Paberil on valemid, numbrid, tähed, mis midagi tähendavad, kuhugi osutavad. Kuhugi...
On emotsioon. Seda nimetatakse näiteks kõledustundeks. See emotsioon, mis end ilmutab, kui näha maailma väljapääsmatu ettemääratuse liikumatu koridorina. See sõna on "emotsioon". Emotsioonil on põhjus, mis selle esile kutsub. "Ma olen vihane sellepärast, et...", "ta armus temasse sellepärast, et...", "ma arvan, et see on ilus ja muide, ma tean, kuidas see mu ajus välja näeb, ma isegi tean, miks ma ilutunnet kogen" (ta isegi teab, miks seda looduses vaja on, ta on väga tark). Niisiis, seda nimetatakse emotsiooniks. "Ahistus" on näiteks ühe emotsiooni nimi. Seda kogetakse siis, kui tuntakse, et ollakse kuskil kinni... näiteks valemis, näiteks teadmistes, näiteks uskumustes, numbrites, sõnades, tähtedes. Tuntakse, et ollakse kinni mehhaanilises süsteemis, kus kõigel on põhjus ja tagajärg, mis kontrollivad ning aheldavad.
On vaatenurgad, nägemisviisid, operatsioonisüsteemid, mütoloogiad... või miks mitte lihtsalt mättad, mille otsast maailmale vaadatakse. Ühe pealt nähakse maailma mateeria üksluise liikumisena, kus mateeria on ka kõikide väärtuste etalon; teise peal nähakse kõike pettekujutusena. Aga mättaid on veel. Mättaid on palju.
Doktor jäi mõttesse. Kirjutusmasin laua peal vaatas vaikides talle otsa. Vaatas talle otsa, ning laud, millel ta asus, venis aeglaselt laiemaks. Laud oli veninud laiemaks juba aastaid. Samamoodi olid aknad kuivanud väiksemaks ja klaasid tuhmunud. Doktori klaasistunud silmades peegeldus ruum detailsemana, kui ta tegelikult oli. Tema juuksed olid kasvanud ämblikuvõrkudega ühte. Ja seepärast ta ei teagi, kas see oli ämblik, mis talle kõrva sosistas, või üks tema enda häältest, mis ütles:
"Kuskil on elu".
On liikumine, motivatsioon, põhjus ja tagajärg. On mõisted, tähed, sõnad ja laused, abstraktsioonide pikk tunnel. On mehhanismid, energia, mis nad tööle paneb, seadused, mille järgi nad töötavad. Pikk tunnel on liikumatu, kivine, külm. Paberil on valemid, numbrid, tähed, mis midagi tähendavad, kuhugi osutavad. Kuhugi...
On emotsioon. Seda nimetatakse näiteks kõledustundeks. See emotsioon, mis end ilmutab, kui näha maailma väljapääsmatu ettemääratuse liikumatu koridorina. See sõna on "emotsioon". Emotsioonil on põhjus, mis selle esile kutsub. "Ma olen vihane sellepärast, et...", "ta armus temasse sellepärast, et...", "ma arvan, et see on ilus ja muide, ma tean, kuidas see mu ajus välja näeb, ma isegi tean, miks ma ilutunnet kogen" (ta isegi teab, miks seda looduses vaja on, ta on väga tark). Niisiis, seda nimetatakse emotsiooniks. "Ahistus" on näiteks ühe emotsiooni nimi. Seda kogetakse siis, kui tuntakse, et ollakse kuskil kinni... näiteks valemis, näiteks teadmistes, näiteks uskumustes, numbrites, sõnades, tähtedes. Tuntakse, et ollakse kinni mehhaanilises süsteemis, kus kõigel on põhjus ja tagajärg, mis kontrollivad ning aheldavad.
On vaatenurgad, nägemisviisid, operatsioonisüsteemid, mütoloogiad... või miks mitte lihtsalt mättad, mille otsast maailmale vaadatakse. Ühe pealt nähakse maailma mateeria üksluise liikumisena, kus mateeria on ka kõikide väärtuste etalon; teise peal nähakse kõike pettekujutusena. Aga mättaid on veel. Mättaid on palju.
Doktor jäi mõttesse. Kirjutusmasin laua peal vaatas vaikides talle otsa. Vaatas talle otsa, ning laud, millel ta asus, venis aeglaselt laiemaks. Laud oli veninud laiemaks juba aastaid. Samamoodi olid aknad kuivanud väiksemaks ja klaasid tuhmunud. Doktori klaasistunud silmades peegeldus ruum detailsemana, kui ta tegelikult oli. Tema juuksed olid kasvanud ämblikuvõrkudega ühte. Ja seepärast ta ei teagi, kas see oli ämblik, mis talle kõrva sosistas, või üks tema enda häältest, mis ütles:
"Kuskil on elu".
Kommentaarid