Päikesetõbi

See oli ühel suvel, ma ei mäleta enam, mis aastal, aga oli suvine aeg keset tolmust Eestit. Me läksime mingi seltskonnaga maale. Seal olid mu õde ja Janek ja lapsed ja Janeki sugulased. Mul tuleb väga vähe meelde, mis seal üldse eriti toimus, mis me seal tegime, kuid mul on meeles midagi muud. Mäletan maja - jah, meenub ka aed, ka palavus ja kuivus - ma mäletan neid küll, aga tegevustest lähemalt, inimestest ja vestlustest, on väga vähe meeles, sest mingi muu asi võttis enda alla suurema osa minu kohalolust.

Kui me jõudsime aeda, hakkasin ma tundma õõnsat tunnet oma kõhus. Tollel momendil oli see tunne väga nõrk, tabamatu ja teadvustamatu. Me kogunesime aeda kokku, tõenäoliselt sõime ja rüüpasime midagi lõbusat peale, vestlesime, kaasa arvatud ma ise. Kuid samaaegselt hakkasin ma tasapisi sellest õõnsusest teadlikuks saama. Väliselt ei näidanud ma midagi välja, teesklesin, nagu ma poleks midagi märganud ja mõtlesin, kas ma olen ainuke, kes midagi sellist tunneb. Sest mulle tundub ka praegu, tagasi mõeldes, et keegi teine seal olnutest ei tajunud seda sama asja, mida mina. Kuid võib-olla teesklesid ka nemad. Võib-olla teesklesid nad algusest lõpuni. Nagu minagi.

Kui oli kätte jõudnud aeg minna majja sisse, tundsin, et see kummaline miski muutus intensiivsemaks. Tundus, nagu ma oleks jõudnud sellele lähemale. Väliselt olin ma ilmselt endine. Ja võib-olla mingil tasandil jäi see asi mulle terve sealoleku ajaks märkamata nagu unenägu. Võib-olla ka teiste jaoks.

Kui ma jõudsin teisele korrusele ja hakkasin ennast magama sättima, oli tühjus veel rohkem paisunud. Magama jäämine tundus olevat võimatu, aga ma vajusin siiski unne, kuigi terve une vältel kajas teiselt poolt sisse toosama tabamatu õõnsus. Nagu vaikne palavik.

Silmi lahti tehes tervitas mind tolmune valgusvihk, mis paistis kuiva tuppa nagu mingi kopitanud ilmutus. Valgusvihu taga oli vana arhiivikapp. Ajasin ennast püsti ja liikusin vaevarikkalt arhiivikapile lähemale. Selle uks oli kinni ja mul ei olnud ka kavatsust seda lahti teha. Mul ei olnud kavatsust teha midagi. Tõmbusin kapi juurde nagu ööliblikas tõmbuks põleva pirni juurde. Kapi ees seistes sai mulle selgeks, et selle sees oli Tühjus.

Järgneval päeval hiilis mulle ligi palavik, mille ainsaks sümptomiks oli minu suutmatus unustada Tühjust. Ma käitusin nagu tavaline inimene, kuigi mäletan väga ähmaselt, mida ma tegin. Ainus tõeline asi, mida ma mäletan, on Tühjus. Ülejäänu oli nagu unenägu. Nagu vaikne unenägu.

Ma kujutasin endale ette toda arhiivikapi ust, tolle ukse nuppu, tolle kapi seinasid. Isegi oma kujutluspildis ei julenud ma toda ust avada. Kõike, mis Tühjust vahetult ümbritses, kujutasin ma ette liig selgelt. Mängisin küll ideega, et näha sisse, kuid see tundus hullumeelne. Selle mõtte meeletus ulatus kontideni välja. Aga pildid arhiivikapi uksest jäid minu mõistusesse end järjepidevalt taaslooma. Tema puidune tekstuur, värv, tema lamedus ja kõvadus. Ning eelkõige teadmine, et seal taga oli Tühjus.

Keset oma hullunut arhiivikapi kujutlemist hakkasin aeglaselt märkama, et istusin juba autos ja rääkisin tagumiselt istmelt parajasti Janekiga lolli veinise pea juttu. Helen oli roolis, lapsed istusid minu kõrval. Naersime ja laulsime ja imetlesime maastikku. Ning Janek kippus jutu vahelt kordama, et (küll see) Eestimaa on (ikka) ilus...