Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus.

Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja masendav?" küsib ta endalt. See küsimus kordub. Ja kordub. Iga ringiga aina kordub. Iga korraga muutub mees üha saamatumaks, jõuetumaks, lootusetumaks, masendavamaks.

Mulle meeldib mõelda, et enne Eha tänaval plahvatamist, hakkas ta Lootuse tänaval teadlikuks saama oma lähenevast lõpust. Sellisel juhul enne lõhkemist ta juba teadis - kohe on ta kohale jõudnud.