Mu põlvede peal on pitser nurruva kassi näol kui ma ärkan tuulisesse pühapäeva ning tolmurullid rändavad mu akendest sisse. "Algab järgmine päev, algab järgmine päev!", Sergei hüüatused meenuvad justnagu tühjast kohast. Vaatamata banaalustele jääb see päev rikkumata, elu tuksleb minus aina jõudsamalt edasi ning ma alustan oma saatuse sepistamist, sest minu silmadesse on elama asunud keegi, kes näitab mulle tulevikku.
Öine kutse
On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Kommentaarid