Sisemine muusika?

Kuulates muusikat sain ühest asjast aru. Keegi on selle muusika taga ja on sinna pannud oma energia, kavatsuse, tuule, mis puhub minu purjesse. Avastada, et oled paat keset tuulist merd, on alati kuidagi ebamugavust tekitav. Muusika võib teinekord inimese ikka päris kaugele ära kanda. Selle peale aga tekib küsimus, et kas ma olen siis tõesti nii kergelt kantav nende erinevate tuulte poolt, nii kergelt mõjutatav, vahetades alalõpmata oma suunda, kaldudes alati pigem dekadentsi poole - võib-olla see ongi see koht, kuhu enamik tormituuli inimesi uhuda üritavad - dekadentsi randa?

Võrreldes oma elu muusikaga olen vahetevahel tundnud, et on olemas ka mingi "sisemine" muusika. Ma arvan, et oleks täpne öelda, et see sisemine muusika kujuneb ajaga ning pühendades sellele oma aega ja tähelepanu, muutub ta selgemini kuuldavaks. On aegu, mil muusika kõlab väga selgelt, olles täpse rütmiga, lennukas ja kaunis, kantuna mingist absurdsest inspiratsioonist, mida taga jäädakse igatsema. Ja siiski on see vaid fragment tervest kompositsioonist. Ma kaotan vahepeal sideme oma muusikaga, kuid see mängib aga edasi. Mõnikord kuulen mõningaid käike ning siis elan just kui ootuses, et need käigud korduksid, aga muusika läheb ikka edasi ja mina ei pane seda tähelegi. Võib-olla ei pane ma seda tähele, kuna ta ei kõla minu jaoks muusikana ja on mulle arusaamatu ning ma tõrjun ta oma teadvusest välja?

Sisemine muusika... kes seda mängib?