Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad.

Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maailm hakkab meis elama - me kardame seda. Väriseme väljavaate ees, et me seestume taotlusest oma endine mina maha jätta, olgugi et see taotlus on pühendatud meie arengule. Sellepärast öeldaksegi, et oleme ise oma arengu tee peal ees.

Nagu ilmselt aru võib saada, ei mõtle ma siin tegevuse all ainult essee kirjutamist vaid räägin ettevõtmistest ka üldiselt. Kirjutamine on lihtsalt hea näide tegevusest, millesse ennast unustada. Iga lause on nagu samm, mis, kantuna soovist uurida mingit teemat, viitab juba suunda järgmise lause jaoks. Kirjutamine nõuab julgust võtta ette see suund ning minna sellega nii kaugele, kui võimalik; nii kaugele, kuni võib öelda, et on kuhugi pärale jõutud.

Ma arvan samas, et tihtipeale on igasuguste tegevuste alustamata jätmise taga ka asjaolu, et jääme liialt kinni oma nägemusse, kuidas üks või teine tegevus lahti peaks rulluma. Visiooni omamine on teatud mõttes vitaalne igasugusele tegevusele, kuid võib sattuda takistuseks, kui me pettume iga sammu juures, mis ei vasta meie visioonile. Kui me ei võta oma tegevust vähemalt osaliselt kui avastusretke, on võrdlemisi lihtne sattuda pettumuse osaliseks.

Lähenedes näiteks essee kirjutamisele jäiga ettekujutusega tulemuse osas, võib selle kirjutamine vägagi kurnavaks kogemuseks osutuda. Sellise asjaga tegeledes ei saa täielikult ette näha, kuidas see välja kukub, mis on ühtlasi ka põhjus, miks seda tegema peaks. Minnes avastusretkele eesmärgiga leida mingi asi, millest on mõistuses kuvand juba kinnistunud, ei avasta me tegelikult midagi.

Siin kohtume taas oma vana sõbra, hirmuga muutuste ees. Me armastame käidud radu, sest ümberkaudne tundmatus viib meid eemale sellest, mida me peame oma koduseks minaks. Sattudes näiteks olukorda, kus me näeme, et peaksime oma käitumismustreid muutma, tõrgume me seda sellegipoolest tegemast, sest meil justkui oleks tarvis endile tõestada, et nood vanad käidud rajad, vanad käitumismustrid võivad antud olukorras äkki siiski töötada. Tundub jabur lihtsalt pöörata ots ringi ja hakata vastupidises suunas liikuma, kuigi me tajume, et nii oleks tegelikult hea. Kardame ära eksida.

Kardame, et võttes ette mingi pikemat laadi tegevuse nagu näiteks essee kirjutamise, kaotame oma aja, kardame, et peame hülgama oma kitsa, aga mugava rutiini. Kipume unustama, et see, mis me selle tegevuse ette võtmisel aga saame, on midagi palju enamat väärt, kui ennist mainitud rutiinsed rõõmud. Kui me seda aga teadvustame ning ikka jääme omaenda sissetallatud radadel ringe tegema, tuleb pöörduda tagasi järelduse juurde, et me kardame seda, milliseks me muutume, kui me midagi otsustame tegema hakata. See tegevus hakkaks meis elama ning ülendaks meid kellekski, keda me oma mugavuse tsoonis kardame.