Kaldale uhutud

Alfred Tüür on oma unenäkku kinni jäänud, konutanud seal juba pea seitseteist aastat. Aga see oli siis ta enda valik - mitte ärgata. Tänasel päeval ei tea ta aga isegi, et näeb und. Oma unenäos on ta viimased 5 aastat elanud üksikul saarel, veendumuses, et ta tahab sealt ära pääseda ja inimesi näha.

Ärkveloleku maailmas arvatakse, et Alfred Tüür on koomas. Kuid see ei ole päris nõnda. Kuusteist aastat ja üheksa kuud tagasi otsustas Alfred enne uinumist, et ei ärka oma unest kunagi üles. Ja seega praegu ta "lihtsalt" magab. Selleks on tal eraldatud oma palat haiglas.

Alfred aga ise, nagu öeldud, oma unenäos, on hoopis üksikul saarel. Ta veel ei tea seda, aga homme, olles läinud retkele saare keskele, avastab ta, et saare keskel on salajane järv, mille keskel on omakorda veel üks saar. Ta ujub sinna saareni ning avastab, et kogu see jamps hakkab jälle otsast pihta - ta leiab end täpselt selle sama saare pealt. Ja minnes avastama selle saare südant, leiab ta jälle selle sama järve - koos selle sama saarega keset järve.

Küsimus on nüüd selles - kas homme ärkab Alfred siis üles? Ja kui ta ei ärka, siis kas tema otsus jääda igavesse unne lõpuks ikkagi oli oma vaeva väärt või mitte?