Mässumeelsed Hammasrattad



Genialistide klubi aknast välja vaadates võib näha üht maa seest väljaulatuvat toru, mille otsas on Genialistide klubi silt. Sildi tagant kerkib suitsujuga, mis torust välja tuleb. Asi nimelt selles, et Genklubi hoovi all oma 5 meetri sügavusel asub üks teine, vähemtuntud klubi. Nimelt Mässumeelsete Hammasrataste klubi. Hammsrattad üle Eesti on tulnud kokku, kolinud Genklubi juurde ning asutanud omaette maa-aluse tehas-klubi. Nördinud oma ebaõiglases töökoormuses, mis neile riigi masinavärgi poolt peale on surutud, on nad otsustanud lüüa punti, võtta ohjad endi kätesse ning teha sellest närusest riigist natukenegi parem koht. Paljud seda ei tea, aga näiteks nõud, millest Genklubis süüakse, on toodetud Mässumeelsete Hammasrataste klubis (MHK-s); samuti tuleb sealt ka suurem osa Gen'i mööblit, mille eklektilisus kõneleb ka MHK tootmispõhimõtetest.

Hing on masinavärki sisse läinud. See pole enam uudis. Nähte sellest fenomenist oma laiemal kõlapinnal võib leida juba 90. aastatest. Praegusel ajal on põrandaalused masinate ühingud vaid loomulik jätk möödunud sajandi revolutsioonilistele sündmustele tehnoloogia vallas. Istudes Genklubi lauas, kasutades oma sülearvutit, et kirjutada seda teksti, tunnen ma endas teatavat süüd. Loodan vaid, et arvuti abil saan ma kuidagi kaasa aidata kõikide hingede vabanemisele. Ning jah, sinna alla arvan ma ka selle sama arvuti hinge.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maai...
Lisateave