Ürgsus pesitseb prügimäel
leiutised magavad ta üsas
liuskuv-praksuv-kääks

Tuleviku kajadest kostuvad tervitused

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave
Pole ammu kirjutanud peatumatut teksti. Ees on ärevused ja blokeeringud ja enese väljavabandamised, millest ma tahan üle saada. Aga samas on päike ammu juba tõusnud, elu ammu juba alanud ja aega on iga päevaga vähemaks jäänud. Seega tuleb kirjutada seda, mis on südamel. Tueb põlistada tolmuma jäänud visiooni. Ruumid masinamäes korda seada, vanad mehhanismid uuele elule turgutada. Rooste tuleb ratastelt maha pühkida, et näha, kaugele tagasi minevikku ulatuvad meie juured, mis toidavad tänini fantaasiate allikat. Ei tohi unustada eksperimenti, milles siiani osaleme: selle algmõtte nähtamatust ja samaaegset ilmselgust, mis me kontides aeglaselt tuksleb. Meie elud on nagu see tekst, vähese ajaga kirjutatud, vähese mõtlemisruumiga, paratamatult edasiminev, segadusttekitav ja imeline. Sõrmed ei tea, ei tea ka pea, mida järgmisena kirja panna... aga näib, justkui kuskil on see kõik juba ammu kirjas olnud. Ainus viis, kuidas teada saada, on lihtsalt kirjutada. Sest kirjutamine on nagu tol...
Lisateave
Putukas ronib üle laua ja koltunud paberite. Bussid enam ei sõida ja akna taga pimedas on vihmast sein; nii üleval kui all on vist põhjatu sügavik; pimedus ja vihm on röövinud mõõtmed. Kuvar vaatab mõtlikult maali poole. Keegi pole seda maalinud. Koridoris siblib keegi ja teeb oma plekist häält. Võtmed vedelevad põrandal, putukad kõnnivad mööda. Põrandast tungib läbi mulda ja võililli, vaip, nurgist näritud, aeleb mügarike peal, samas kui voltide alt piilub võib-olla siil, võib-olla sokk-loom. Aga toas on ka voodi ja toimub seal teki all isegi mõtteprotsess, juured sirutuvad voodilt põrandale, on haaranud lauajalgadest, tunginud mulda ja seintessegi, aga teki all oleks justkui väike kuhi, vaevalt liikuv ent kahtlemata elus. Pole siin meil muud midagi teha, kui vaadata unenägusid. Head aega keha, head aega reeglid. Tere tulemast ellu ilma eluta. Radarid hüüavad hääletult ja teljed jooksevad lõpmatusse. Midagi siin on, kuid suvaline ja siiski ikkagi nagu ütleks või tahaks või arvaks m...
Lisateave