On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Putukas ronib üle laua ja koltunud paberite. Bussid enam ei sõida ja akna taga pimedas on vihmast sein; nii üleval kui all on vist põhjatu sügavik; pimedus ja vihm on röövinud mõõtmed. Kuvar vaatab mõtlikult maali poole. Keegi pole seda maalinud. Koridoris siblib keegi ja teeb oma plekist häält. Võtmed vedelevad põrandal, putukad kõnnivad mööda. Põrandast tungib läbi mulda ja võililli, vaip, nurgist näritud, aeleb mügarike peal, samas kui voltide alt piilub võib-olla siil, võib-olla sokk-loom. Aga toas on ka voodi ja toimub seal teki all isegi mõtteprotsess, juured sirutuvad voodilt põrandale, on haaranud lauajalgadest, tunginud mulda ja seintessegi, aga teki all oleks justkui väike kuhi, vaevalt liikuv ent kahtlemata elus. Pole siin meil muud midagi teha, kui vaadata unenägusid. Head aega keha, head aega reeglid. Tere tulemast ellu ilma eluta. Radarid hüüavad hääletult ja teljed jooksevad lõpmatusse. Midagi siin on, kuid suvaline ja siiski ikkagi nagu ütleks või tahaks või arvaks m...
Kommentaarid