ootamine

Ma ei tea... Ei oska ka midagi erilist ja tarka siia ka kirjutada, aga samas tahaks rääkida millestki. Võib-olla panen ma endale mõttetuid diagnoose, kuigi midagi tegelikult lahti ei olegi.

Oijah. Ma nagu ootaksin midagi. Või siis kedagi? Tuleks vaid keegi või sünniks vaid miski. Äärmine passiivsus.

Saaksin ma öelda, et midagi pole toimunud või et keegi pole endast märku andnud? Ilmselt mitte. Asi on vist hoopis selles, et ma pole eriti kuskil kohal olnud. Vaid eemal, üksinda oma hallis liikumatuses.

Parem, kui ma edasi kirjutada ei üritaks. Ma olen tegelikult juba praegu jõudmas oma vanale heale järeldusele, et see probleem on mul suures osas väljamõeldud. Kuigi jah.. siiski: midagi ma nagu ootan. Samas ise magan. Oookei.. sellesse mõteteringi ma ei taha sattuda.

Oracle: Sorry, kid. You got the gift, but it looks like you're waiting for something.
Neo: What?
Oracle: Your next life, maybe. Who knows? That's the way these things go.


Huvitav.. kas see on mingi veider alateadvuse värk, et mulle hakkas hirmsasti meeldima muusik, kes kasutab nime World's End Girlfriend? Ei tea. Aga ta TEEB siiski ka väga head muusikat.

Kommentaarid

Mr. Eickhoff ütles …
õu lugesin täna seda laialtlevivat post-arvamust, et õnn on suures osas geneetiline. siis on päris sitt lugu vist. (samas ma ei tea enda vanemate kohta)
suhtun skeptiliselt, aga kuidas nad selliseid asju ikka väita saavad ah?
kes lubab ah?
mgdpfjgd
31. märts 2008, kell 02:05
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maai...
Lisateave