***

Ükski traktaat ei saa kunagi panna mõistma mingit tunnet. Ja ei saa ka ühtki selgusehetke kutsuda esile sõnadega.

Sõnad on lärm, on varjud, mis seinte peal tantsiskledes tähendusi otsivad. Ja oma otsingutes alati luhtuvad.

Sina ei ole sõna. Sa ei ole nendest koosnev traktaat ega usutunnistus. Sõnalised vaidlused su peas on ainult ookeani lainetav pind.

Näe! Enam ei ole sõnad lärm. Nagu pilved, mis üle taevalaotuse lendavad, nagu linnulaul, nõnda voolavad ka sõnad. Nad moodustavad imelisi mustreid.

On öö ja taevas paistab kuu. Ma lendaksin, anduksin atmosfääri külmadele õhuvooludele, lendaksin kuu poole. Endast kaugel all näeksin ma merd, kus lainete vahel virvendab hele laik. Sellesse laiku ma sööstaks. Pritsmetena lendaksid sellest välja sõnad.

Samas kui mina olen sügaval all, ujumas läbi imeliste linnade ja samas mööda hirmsaimatest koletistest, näete teie vaid minust järele jäänud laineid, mis on jäänud mu ainsaks suhtlemisvahendiks.

Siit aknast näete te ainult sõnu. Tulge minu juurde alla. Ja te saate aru, et kui on olnud julgus tulla nii kaugele, jäävad sõnad kaugele taha veele virvendama.