Lõke

Need sõnad jäävad siia seisma, nad ei muutu. Mina aga olen järgmisel hetkel juba kuskil mujal, mina muutun. Seega need sõnad on jäljed, mis jäävad minust maha. Nad näitavad, kus ma olen käinud. Nad on minu kujunemislugu, markerid minu ideelisel teekonnal. Näed! Mina olin siin! Tule, vaata edasi, kuhu viivad need jäljed. Näed ümberringi paljusid sõnu. Need sõnad viivad edasi üha järgmiste ja järgmiste juurde. Samas sa ehk kuuled kaugusest, tollest pimedast kohast, kuhu need jäljed viivad, õrna muusikat. Tule selle muusika suunas ja ära pelga, sest pimedusega olen ma kasvanud sõbraks, ma ei lase tal sulle haiget teha, tule julgelt, ma tahan sulle näidata midagi. Muusika, mis sa kuuled, on minu muusika, see on minu olek, minu hing, minu silmades põlev tuli. Sa oled jõudnud juba nii lähedale, et sa näed kaugusest ka värelevat valgustäppi. Sa liigud õiges suunas. Ma tean, et valgus sellises kohas on midagi tõeliselt rõõmustavat; ma tean, et sa oled varsti kohal, varsti siin. Juba on tunda sinu lähenevat kohalolekut, ma kuulen juba sinu samme. See tunne ja see hääl tekitavad minus helendavat rõõmu, midagi imeilusat, midagi vägevat, midagi ürgset. Ja ennäe! Sa oledki tõepoolest siin! Kas ei ole imeline, et nii pimedas kohas leidub see lõke, et nii külmas kohas kohtame meie teineteist just selles kõige soojemas ja kaunimas punktis? Tere! Tule ja istu maha lõkke äärde ja soojenda oma liikmeid. Naudime koos seda hetke, seda muusikat, seda tuld, seda soojust.