Tänasest natuke...

Nägemus sellest, et inimestel on olemas rollid, mida nad eneste teadmata täidavad, võib tunduda natuke ahistav. Elu jooksul kujundavad inimesed välja oma identiteedi, mis tähistab samaaegselt nende rolli. Kujunevad välja vaated, arusaamad, stiilid, mis kõik moodustavad teatud isikupära. Vahel võib juhtuda ka nii, et inimene otsustab teha mingi valiku just intellektuaalsel kaalutlusel, et selline valik sobib just kokku tema isiksusega (nagu kardina värv, mis sobib kokku tapeediga). Ja võib ilmselt päris julgelt väita, et varem või hiljem tekib väga paljudel tunne, et nad on mingis näitemängus või filmis, kus nad täidavad oma osa. Ja ilmselt kulutatakse ka märgatav aeg oma rolli töötlemiseks, arendamiseks, täiustamiseks.

Täna kohtusin oma sõbraga, kes tõi võrdluseks arvutis mängitavad rollimängud, kus mängija arendab oma tegelast erineval moel. Viib ta läbi erinevatest seiklustest, kasvatab tema intelligentsust, jõudu, sümpaatsust, vastupidavust ja veel palju muud. Õpib kasutama mõõka, kirvest, pistoda, õpib kauplema, hiilima jne. Sarnasel moel võib vaadata elu, kus me näeme endaga erineval moel vaeva, püüame aretada midagi säravat ja huvitavat, tarka ja head.

Selle peale mõeldes tuleb mulle meelde Alan Watts, kes on enda loengutes kirjeldanud elu kui mängu ja toonitanud sealjuures, et tasub aeg-ajalt meelde tuletada, et tegemist on mänguga. Sest kui otsutada kõike võtta surmtõsiselt, saab ka elamisest kohustus ja sellest kaob igasugune rõõm.

Praegu ma näiteks üritan aretada oma teksti kirjutamise skilli. Peale selle tekkis täna ka just eelmainitud sõbrast inspireerituna ka tahe aretada planeerimise skilli. See on ka tegelikult arvatavasti põhjus, miks ma selle postituse üldse kirjutasin. Ma olen hullult rahul. Jeee.