Öine kutse
On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu.
Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha.
Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks.
Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha.
Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks.
Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Kommentaarid
Väändus okstele ilmuvad võrsed, mis ei ole sellest ilmast. Võrsed teisest ilmast, varasemast ilmast. Puude ümber kasvavad vitsad, sirutuvad välja võsast, mis on unustanud surma. Ja taevasse kogunevad mustad pilved. Need ei ole tehtud veeaurust vaid on moodustunud putukatest.
Miski tahab siia tekkida. Midagi uut, mis on nimetu ja eikusagiltpärinev. Teda pole olemas, ent ometi on tahe. See ulatub üle maa, äratab ellu ammuseid elanikke, koputab ustele, mida enam ei ole siin ja ometi saab vastuseid.
Pilvedes on teadmine, kuigi teadjat ennast ei ole. Maalõhest kostub aga hääli, mis püüavad selleks saada. Nende omavahelisest kajamisest on kaljuseinte vahele kujunenud väikesed lendavad linnakesed, mis tuhase tormi sees kivide parvena tasakesi tantsisklevad.
Torm tõuseb ning mets aina kerkib. Vitstest juhtmestik on püüdlemas pilvede poole ja nood ulatavad neile käe, tekitades sambad mille vahel raevutseb punane sudu. Ta pakseneb, õheneb, vahetab suunda... ta mõtleb. Katsetab erinevate kujude, ehituste, isenditega, ning otsekui üritades tõlgendada mingit nägemust, otsekui valides sõnu, hakkab kujunema maastik, mis võinuks siin olla juba tuhandeid aastaid, täielikult sisseelatud, kulunud, küps.
Aga see ei ole enam meenutus, see tuleb ühest teisest allikast. Maasügavikus lamav keha on terve see igavik olnud tüünes unelmas. Ent nüüd teeb ta oma silmad lahti.
Torm on maa peal vaibunud ja on aeg ronida välja oma hällist. Teekond on küll pikk, aga kõhkluseid ei ole. Süvikusse langemine oli toimunud sama väheste kõhklustega. Veel ei ole teada, mis maa peal ootab, aga armastus oma sügavaima unenäo vastu sisendab magusat veendumust.
"Seda linna pole enam, ent ometi elad sa siin", ütleb ta. Sa suled selle peale silmad, justnagu üritades midagi meenutada. Kuuled trammi möödumist, autod sõidavad tänavatel, rahvamassist kostuvad sajad eri hääled ja kõik see müra valjeneb üheks ühtlaseks kõikehõlmavaks sahinaks. Avades silmad näed, et mees on ära läinud. Kuhu ta kadus? Märkad siis tuttava välimusega selga sulguva bussiukse taha kadumas.
Kõik tundub olevat muidu endine, kui välja arvata mingi siginenud kahtlus. Päevade jooksul kujuneb alateadlik hirm, et äkki hakkavad mõned asjad aeg-ajalt virvendama. Ja nõnda oled sa hakanud pilku enamjaolt maas hoidma. Sest jumal teab, mis selgub kui sa selle maast üles tõstad. Mõni monument, kirik või võib-olla mõni inimene võib vahepeal vaateväljas mingeid ebaloomulikke rikkeid välja näidata. Ja taolise ilmingu tunnistamine tooks endaga kaasa katastroofi. Selles hirmus sa elad, selle hirmuga sa harjud... Pead hakkavad asustama pildid tühermaast, üksildastest elektriliini mastidest ja unustatud betooni vahel elavatest tontidest. Öösiti tulevad nad pimedusest välja, jutustavad sulle kokku omaenda reaalsuse.
Kusagil sügaval sisimas sa tead, et tõe eest ei saa end kunagi lõplikult kuhugi peita ja et valikuline teadmatuses elamine on nagu mureneva silla peal kõndimine. Seega ühel päeval trammiga sõites, heitnud pilgu aknast välja, otsustad sa korraga hulljulguse hoos, et ei löögi seda enda ette kohe tagasi, vaid jääd hoopis välja vaatama. Uduvihma tagant on näha autosid, on näha maju, on näha autosid, on näha maju... taamal vilgub majakas. Masina rütmiline mantra viib sind kaugemale edasi, uduloori taha, unenäost välja.
Mis enne oli trammiaken, on nüüd rongiaken; ainult lumised väljad ja metsad mööduvad sealt viirastuslikul kiirusel. Õõtsumine küljelt küljele, kupee on tühi, kostub ajatu login. Kupee kinni-lahti lükkuva ukse vahelt piilub sisse tundmatus ning aken naeratab kavalalt. Rööbaste rütmis peitub lubadus.
Igatahes, t�na kesklinnas sadas trobikond koloniaalvalduste elanikke maha ning nad hakkasid kohe t�naval ringi jooksma ning inimestele kananahka tekitama. Inimesed hakkasid ka ringi jooksma, kananahk ihul. Jooksid puude alla, jooksid j�e ��rde, jooksid sammaste vahele... Rohelus samal ajal s�venes, kevad puhkes j�rsult �itsele ning l�hnad vallutasid l�puks kesklinna sootuks. Isegi koloniaalvalduste elanikud mattusid l�hnade alla, j�id seisma ja kukkusid �gisedes p�herdama. Niimoodi p��stabki kevad meid talve tarretavast haardest.